Matthew Syed: meie ajastu tõeline äärmuslane on Angela Merkel

Hüperliberaalid astuvad kunagi ajaloo kohtu ette, kuna nad tühistasid riigipiirid ja eirasid Putini ohtu, kirjutab Ühendkuningriigi tunnustatud ajakirjanik Matthew Syed Sunday Timesis.

Jürgen Klopp ei saa asjadest aru. Saksamaa jalgpalli rahvuskoondise peatreener (ja endine Liverpooli jalgpallimeeskonna legend) rääkis 17. septembril toimunud pressikonverentsil, kuidas Saksamaa rahvuslik uhkus tuleb “valede inimeste” käest tagasi võita. Ta ei osutanud otse AfD valijatele, kuid (minu hinnangul) on tegemist väga targa inimesega, kes teadis täpselt, mida ta teeb ja kuidas tema sõnu tõlgendatakse. Nii ka läks: tema kommentaar oli kaks päeva järjest esiuudis.

Siinkohal olgu öeldud, et ma pean ennast liberaaliks (selle klassikalises mõistes). Ma ei hääleta AfD ja nende maailma sõsarparteide poolt põhjustel, mida ma hiljem selgitan. Kuid lubage mul otse välja öelda, et kui Klopp tahab mõista äärmuslust, siis ei pea ta vaatama osutatud parteide [AfD vms] poole, vaid pigem inimese peale, kes oli poliitikas tegev ammu enne neid ja kelle ametiaeg lõppes enam-vähem täpselt viis aastat tagasi. See inimene on Angela Merkel ja teda peeti üleüldiselt superpoliitikuks. LA Times nimetas teda “kõige pragmaatilisemaks juhiks”. Euroopa Liidu Nõukogu eelmine president Charles Michel pidas teda “meie Euroopa projekti säravaks valguseks”. Ajakirja Time’i arvates oli tegemist “vaba maailma kantsleriga”.

Kas tõesti? Kui äärmuslus tähendab mõõdutundetut käitumist, mis ei arvesta kaasteksti, ajaloo või inimeste nõusolekuga, siis lubage mul väita, et Merkeli ametiaeg kujutas II Maailmasõja järgse Euroopa äärmusluse tippu. Asi pole ainult tõigas, et ta avas 2015. aastal ukse pea miljonile asüülitaotlejale, kes olid suuremas osas mehed ja kelle tausta ei kontrollitud. Probleem on selles, et ta teadis täpselt mida ta teeb ja millised on järelmid. See on selge, kuna ta rõhutas seda oma kuulsas “Wir schaffen das” (me saame hakkama) kõnes. Ta teadis, et tema otsus toob saksa rahvale kaasa hävitava rahalise koormuse, kuid millest hoolimata ta jätkas seda, kuna ta pidas valjate huvide asemel esimuseks enda väidetava vooruslikkusega eputamist. Ta teadis, et see seab surve alla koolid, kuna kümned tuhanded lisaõpilased vajavad saksa keele õpetamist süsteemis, kus juba toona valitses kaadripuudus. Survest, mida see kujutas niigi pingelisele elamuturule, ei maksa rääkidagi. Ta teadis, et see seab surve alla Saksamaa naaberriigid, kuna sisserändajad liikusid lääne poole, muutes Schengeni viisaruumi pilkeobjektiks ja lisasid kaalu Brexiti propagandale. Samamoodi pidi ta teadma, et ees ootab kuritegevuse plahvatus: vägistamiste ja seksuaalsete rünnakute arv kasvas 2016. aastal Saksamaal 13 protsenti ning kurjategijate hulgas olid kuuekordses suhtarvulises ülekaalus asüülitaotlejad. 2015. aasta aastavahetusel registreeriti Kölnis ühe öö jooksul üle 500 seksuaalse kuriteo.

Ilmselt on kõik täheldanud, kuidas AfD, Ühendkuningriigi Reformi ja sarnaste parteide kirjeldamiseks kasutatakse üha enam orwellilikku sõnavara. See algas parema “äärmuslusega”, mille järel sai sellest “kõva” paremlus (hard right) ja siis “käremeelne” parempoolsus (radical right). Peatselt saavad osutatud parteid külge “marutõbiste” paremlaste (rabid right) sildi poliitikute poolt, kes vaatavad saamatult pealt, kuidas kümned tuhanded noored mehed voolavad Euroopasse, samal ajal rahastades maksumaksjate miljarditega süsteemi, mis annab tohutu võimu inimkaubitsejatele ning Putini moodi türannidele.

Lubage mul veelkord küsida: kes on päriselt äärmuslased? Kas need on inimesed, kes soovivad muuta krooniliselt ajast ja arust õigusraamistikku või “mõõdukad”, kes massisisserännet lubades marsivad Mutti jälgedes?

Siinkohal pean ma tõenäoliselt nõustuma hulga inimestega, kes osutavad, et paljud paremparteid on ohtlikult Putini-meelsed. Kuid kus olid need inimesed, kui Merkel kiitis heaks Nord Stream 1-e ja seejärel lisas sellele (mis on tõenäoliselt minu eluaja kõige imekspandavam poliitiline otsus) Nord Stream 2-e? Miks seda tehti peale Krimmi vallutamist Venemaa poolt ja vastu Hussein Obama, Donald Trumpi ja Joe Bideni valitsuste tahtmist, mis pahastena kehtestasid sanktsioonid? Kus olid need inimesed kui Merkel semutses Hiina Rahvavabariigiga ajal kui viimane militariseerus tippkiirusel ja ahistas üha enam lääne liitlasi?

Kus olid need inimesed kui Merkel isiklikult allkirjastas 2006. aastal kohustuse kulutada Saksamaa eelarvest kaks protsenti julgeolekule ja peale seda ei täitnud kunagi võetud kohustust ning ei jõudnud isegi selle lähedale? Seda isegi peale Ühendriikidega 2014. aastal sõlmitud koostöölepet, milles Pentagon palus liitlastel käistleda kahte protsenti “mitte lae, vaid põrandana”? Merkel käitus nagu alati: jagas äärmiselt läänemeelses kõnepruugis kahe suupoolega lubadusi, kuid käitus täpselt vastupidiselt.

kas niisuguses kaastekstis poleks aeg vaadata üle kasutusel olevad põhimõisted ja sõnavara? Parempoolsed “rahvamehed” ei ole hoolimata sildistamisest kuidagi äärmuslased. Äärmuslased on Merkeli moodi lääneriikide tipppoliitikud, kelle ajal on toime pandud kaks hüperliberalismi superpattu: avatud piirid ja NATO reetmine. Liberalism ideoloogiana on jõuline ja reaalsusele vastav. See mõistab, et vabaduse kaitsmine nõuab jõulisi sõjavägesid, häid liitlassuhteid, pidavaid piire. Kui seda pole, siis saabub viies kolonn ja hävitab selle, mida lääneriikide inimesed peavad kalliks. Avatud ühiskondade suur teoreetik Karl Popper arvas: “Kui mittesallivate inimeste suhtes rakendatakse ääretut sallivust, siis sallijad hävitatakse ja sallivus koos nendega.”

Millises mõttes osutavad vabaduse vaenlasteks hüperliberaalid, kes lubasid sõjavägedel känguda ja piiridel lahustuda. Mulle tundub, et erinevate ühisparteide juhid pidasid enda kõige tähtsamaks saavutuseks võimalikult suurt ärklemist, nähes osutatud ideoloogiat mitte mööduva kultuuripuhituse, vaid uue moraalse paradigmana. Mis on soovahetuse ja kliimakommunismi (katsuge öelda, et need pole äärmuslikud, seda vähemalt nende rakendamise osas) ideoloogia ja muu sarnase põhjuseks. Mis on samuti asjaolu, miks minu hinnangul hakatakse ajaloos pidama David Cameroni, Boris Johnsoni, Justin Tudeaud, Francois Hollande’i, Emmanuel Macroni ja Ursula von der Leyenit kõige hävingulisemateks [lääne] riigijuhtideks peale Teist Maailmasõda, kuna nad tühistasid rahvusriigi põhimõtte ja liidu, mis kaitseb seda selle läänelikul kujul.

Lisaks tuleb tervikliku ülevaate eesmärgil ära märkida, et uue parempoolsuse parteid on väga erinevad, mille tõttu kujutab nende ühte punti sidumine mõttelaiskust. Erinevusi jagub neil rohkem kui küllaga: mõned neist toetavad Putinit ja teised ei salli juute. Mina pooldan täna juhte, kes on piisavalt julged tunnistamaks, mida on tehtud valesti ja kes otsivad, kuidas vigu parandada. Minu hinnangul paistab selles vallas eriti hästi silma Ühendkuningriigi tooride juht Kemi Badenoch ja Ameerika Ühendriikides “külluse tegevuskava” demokraadid, kes rõhutavad nii riigipiiride kui majanduskasvu tähtsust. Millised arengud annavad mulle lootust musklis liberalismi tuleviku osas.

Lõpetades siinkohal Merkeliga, kes on tõenäoliselt kaasaja riigijuhtide seas üks hirmsamaid (ja ma pole veel hakanud lahkama tema kohutavat tuumaenergia poliitikat). Ta kehtestas poliitikad, mis teevad kahju ühiskonnas kõige nõrgematele, kuid loomulikult mitte Kloppi sugustele, kes elavad kõrge aiaga ümbritsetud kogukondades ja kelle suhted sisserändajatega piirduvad miljonäridest jalgpalluritega. Kindlasti on mõned AfD ja sarnaste parteide valijad rassistid, kuid minu hinnangul pole enamust neist ei “marutõbised”, ega “äärmuslased” (samuti “tühised” (deplorables)). Hoopis vastupidiselt on uute paremparteide populaarsuse taga ühisparteilaste äärmuslus: põlvkond hüperliberaalseid juhtivaid parteilasi, kes unustasid ära, kes nad on ja kelle huvisid nad peaksid kaitsma.

Matthew Syed
Uued Uudised