28.10.2026
Sven Sildnik
Heido Vitsuri hiljutine artikkel „Eesti passiivne majandus- ja tehisarupoliitika süvendab mahajäämust ja võõrandumist“ tabas olulist probleemi. Eesti on jäänud tehisintellekti arengus pealtvaatajaks. Kuid lahendus ei ole ei kriitikavaba entusiasm ega TI keelustamine. Kolmas tee on olemas: mahe-TI ehk inimesekeskne, suveräänne ja rahvuslikult juhitav tehisintellekt. Sarnaselt sellele, kuidas mahepõllumajandus on leidnud oma koha intensiivse tootmise kõrval, võib mahe-TI saada Eesti tee tulevikku.
Mis on mahe-TI? See on rangelt reguleeritud tehisintellekt, mis allub selgetele inimlikele ja rahvuslikele piiridele. Nagu mahetootel on keelatud teatud pestitsiidid ja väetised, on mahe-TI-l keelatud liigne andmete kogumine, musta kasti otsustusloogika, eestikeelse sisuga konkureeriv masinloome ning globaalsete korporatsioonide serverites töötamine. Süsteem peab olema läbipaistev, Eesti andmetel koolitatud, eesti keelele optimeeritud ja alati inimese järelevalve all. Sertifitseerimine tagaks, et „mahe“ märgis ei oleks turundustrikk, vaid riiklikult tagatud kvaliteet.
Kas see võiks olla Eesti tee tulevikku? Jah. Globalism surub meid ühtsesse tehnopeavoolu, kus suurkorporatsioonid ja Brüsseli rohevasakpoolsed ideoloogiad dikteerivad reegleid. Mahe-TI võimaldaks meil säilitada suveräänsust tehnoloogilisel ajastul. See ei ole tagurlus, vaid tark valik. Eesti on juba varem näidanud, et suudab leida oma tee – Tiigrihüpe oli üks selline. Nüüd on aeg teha Tiigrihüpe 2.0, mis ei allu Silicon Valley või Pekingi loogikale, vaid Eesti rahvuslikele huvidele.
Majanduslik kasu oleks mitmekülgne. Mahe-TI loob uusi töökohti mitte ainult programmeerijatele, vaid ka järelevalvajatele, eetikaspetsialistidele ja kultuurispetsialistidele, kes tagavad, et TI ei väljuks kontrolli alt. See võimaldab eksporti – „Eesti mahe-TI“ võiks saada maine usaldusväärse ja inimliku lahendusena riikidele, kes kardavad Hiina või Ameerika tehnoloogilist sõltuvust. Samuti aitab see vähendada riigiaparaadi kulusid: targalt rakendatud TI saab automatiseerida rutiinset bürokraatiat. See on otsene vastus Vitsuri murele passiivsuse ja mahajäämuse kohta.
Kultuuriline ja mainekujunduslik kasu on veelgi olulisem. Globalism laastab rahvuslikke identiteete, ühtlustades keeli, väärtusi ja mõtteviise. Mahe-TI kaitseks eesti keelt ja kultuuriruumi, luues tööriistu, mis toetavad meie kirjandust, ajalugu ja mõtteviisi, mitte ei asenda neid. Mainelt looks see Eestist riigi, mis ei ole ei tehnoloogiline tagamaa ega hullumeelne innovatsiooni fanaatik. Me võiksime olla tuntud kui riik, kus tehnoloogia teenib inimest, mitte vastupidi. See on tugev ja veenev narratiiv nii Euroopas kui ka kaugemal.
Kus oleks mahe-TI-st kõige rohkem abi? Esiteks hariduses, kus TI on abiks õpetajale, mitte inimese asendajaks. Teiseks maapiirkondades ja põllumajanduses, kus see aitaks väiketalunikel olla konkurentsivõimelised ilma loodust ja kogukonda ohustamata. Kolmandaks riigivalitsemises, aidates ellu viia tõelist riigireformi, millest Vitsur räägib. Neljandaks tervishoius ja hoolekandes, kus see toetab, kuid ei asenda inimlikku kontakti. Eriti oluline on see demograafilise kriisi tingimustes – TI ei tohi veelgi suurendada võõrandumist, vaid peab aitama tugevdada peresid ja kogukondi.
Vitsuri diagnoositud probleem – võimu ja rahva vaheline võõrandumine, demokraatia formaalsus ning majandusmudeli haprus – leiab mahe-TI-s osalise lahenduse. See annab võimaluse luua tagasisideahelad, kus tehnoloogia arvestab inimeste tegelikke vajadusi, mitte ainult globaalsete korporatsioonide kasumiootusi. See on praktiline vastumäng globalismi laastavale mõjule, mis jätab väikesed rahvused vaid tarbijate ja andmete allikana.
Eesti vajab rahvuslikku tehisintellektipoliitikat. See ei saa olla vasakliberaalne utoopia ega liberaalne „las turg lahendab“ lähenemine. See peab olema konservatiivne, rahvuslik ja vastutustundlik – tehnoloogia, mis tugevdab riiki, keelt, peret ja majanduslikku iseseisvust. Aeg on lõpetada passiivne jorutamine. Mida varem hakkame mahe-TI kontseptsiooni üle sisuliselt arutama, seda parem on meie võimalus kujundada tulevikku, mitte olla globaalsete jõudude tuim ohver.
Me vajame rohkem mõtlemist. Mitte ainult tehnikute seas, vaid eelkõige poliitikas ja kultuuris. Rahvuslik TI-poliitika ei ole eluvõõras fantaasia, see on peamine ellujäämisküsimus 21. sajandil.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.10.2026