Antonio O’Mullony: Euroopa jaoks on äkki tähtis majandus

Euroopa poliitikutele kujutab majandus numbrite rida, millega võib tegeleda siis kui lahendatud saavad tõeliselt tähtsad väärtuste, joondumiste ja püüdluste küsimused, kirjutab Brussels Signali peatoimetaja Antonio O’Mullony.

Euroopa riigijuhid käsitlevad majandust pigem tagajärje kui põhjusena.

Soome president Alexander Stubb ja Norra peaminister Jonas Gahr Støre tõstsid telefonitoru ja helistasid pigem naabrite kui Euroopa esindajatena Vladimir Putinile. Støre õigustas vestlust osutades sõja materiaalsele hävingule, mille kulud jäävad kanda tulevastele põlvkondadele. Nende otsesed läbirääkimised Kremliga, millest teavitati vahetult ennem Volodõmõr Zelenskõid, pälvisid Kopenhaageni ja Stockholmi suunalt terava kriitika. Helsinki ja Oslo leiavad tõenäoliselt, et Venemaa lähedusest tingitud aritmeetika kaalub üles joondumise [Euroopa ühtsuse] etiketi.

Belgia peaminister Bart De Wever peab riigi loobumist tuumaenergeetikast “sajandi lolluseks” ja andis käsu koostada seaduseelnõu, mille alusel oleks võimalik riigistada seitse tuumareaktorit juhul, kui energiaettevõte Engie pole enne 4. novembrit neid nõus maha müüma. Valitsus peab välja mõtlema, mis oleks tuumajaamade õiglane hind ja Prantsusmaa energiaettevõtte arvamus sellest jäetakse hilisemaks kohtute lahata. Libakonservatiivide valitsuse eraomandisse kuuluvate jaamade riigistamise soov pole niivõrd ideoloogiline kui aritmeetiline. Reaktorite käibelt kõrvaldamine maksab kolm miljardit eurot enam kui Engie on selleks ette näinud ja nii ettevõte ise kui Belgia pole valmis seda summat enda kanda võtma.

Samasugune aritmeetika tabas kodumajapidamiste eelarveid. Lisaks energiakriisile, mis on europiirkonna üldise hinnatõusu paisutanud kolme aasta kõige kõrgemale tasemele, on Euroopa Liidu Keskpank tõstnud kaks korda intresse. 27 protsenti pankadest kinnitavad, et kolmandas kvartalis vähenes eluasemelaenude maht ja seda kaks korda suuremas mahus kui need ennustasid. Aasta lõpuks langeb eluasemelaenude maht veelgi ja seda hoolimata suurema osa liiduvabariikide elamispindade üldisest hinnatõusust.

Mis puutub Brasiilia valimistesse, siis Brüssel ei tunnistanud niivõrd nende valimiste õiguspärasust, ei oodanud ära häältelugemise lõpptulemust, ega pööranud tähelepanu asjaolule, et nende õiguspärasust pole võimalik auditeerida, kui kiitis heaks mehe poliitika, kes valimised võitis. Millist valimistulemust Liidu juhtkond soovis. Mida võiks tähele panna kõik liiduvabariigid ja Liidu naabrid. [Valimised peavad võitma “õiged” parteid ja inimesed.]

Kui saabub puudus, siis see ei vaja enda eelistuste jõustamiseks mandaati, koalitsiooni, ega kvalifitseeritud enamust. Mille tõttu see kipub jääma peale kõigis poliitilistes küsimustes. Euroopa kulutas kümnendi otsustamisele, mida see tahab, kuid alles nüüd avastab, et ainukene küsimus, millele oleks tulnud vastata on, mida see võib omale lubada.

Uued Uudised