29.10.2026
Sven Sildnik
Eduard Bornhöhe romaanis „Tasuja“ (1880) kutsub peategelane viimases lahingus Tallinna all oma mehi: „Vennad! Siin ilmas pole meil enam midagi otsimist. Seal kutsub surm… näete, kui lahkesti, kui magusasti ta kutsub! Tule, surm, ja päästa oma lapsed!“ Salga vastus on üksmeelne: „Sureme surmates!“
See oli hüüd vabaduse ja eestluse nimel. Tänapäeva Eesti 200 karvastel pole eestluse ega vabadusvõitlusega midagi tegemist. Nemad on otsustanud poliitiliselt areenilt lahkudes võimalikult palju lihtsameelseid ja hullukesi endaga kaasa võtta. Allakirjutanu hinnangul on tegemist kultusliku massimõrva kavandamisega. Liberaalide surmasekt läheb riigikogu valimistele eutanaasia referendumiga.
Kas pole siin tegu sümboolse jõleduste kuhjumisega – liberalismi karikatuurse lühikokkuvõttega? See jõuk alustas Lehtme häältega, mis, nagu nüüd selgub, anti raha tuuri panemise eest, ja lõpetab üleskutsega enesetapule.
Ma ei poolda enesetappe, aga kui liberaalid seda endale ja oma pooldajatele nii tungivalt soovitavad, mis siis ikka. Elame üle. Nööri ja seebi hankimiseks ei ole referendumit vaja – laenake nöör ja liisige seep. Pole raketiteadus. Kui liberalism kutsub, peab ustav liberaal minema.
Liberalismi komplekti kuulub kõik: massiimmigratsioon, sõda, majanduslik rumalus, riigivargus, homoseksualism, riigireetmine ja nüüd ka eutanaasia. See on soroslaste suur projekt, millele tuleb õlg alla panna. Õiget kliimaaktivismi ei saagi olla ilma eutanaasiata.
Kui sinu soe tuba, kõhutäis ja hipsteri latte hävitavad planeedi, siis jääb ju üle vaid üks moraalne valik – väärikas lahkumine. Mina olen veendunud, et kogu see kliimajant on alatu vale, mis on mõeldud inimeste kiusamiseks ja võimaluse korral lihtsalt mahanottimiseks.
Euroopas on eutanaasia ilusate sõnade – „väärikus“, „autonoomia“, „kaastunne“ – taga paljastanud end kohutava alatusena ja kurjusena. Hollandis, kus eutanaasia seadustati 2002. aastal, on see muutunud massifenomeniks. 2023. aastal tapeti arstide abiga üle 9000 inimese.
Algul lubati seda vaid „talumatu kannatuse“ korral, nüüdseks juba autismi, depressiooni (!!!) ja dementsuse puhul. Tuletan meelde, et meil Eestis kirjutatakse igal aastal välja suurusjärgus miljon antidepressandi retsepti.
On juhtumeid, kus dementsetele inimestele antakse surmasüst vastu nende tahet, tuginedes vanale avaldusele. Belgias lubatakse eutanaasiat isegi lastele. Kanadas on juhtumeid, kus MAiD (Medical Assistance in Dying) on saanud vaestele ja kodututele alternatiiviks eluasemele ja korralikule ravile. Vaeste puudust Eesti Vabariigis ei ole. Kuulus on Kanada skandaal, kus veteranile pakuti eutanaasiat, kui ta palus omavalitsuselt ratastooli kaldteed.
See ei ole meditsiin, see on tapamajandus. Ilusad sõnad „meditsiiniline abi väärikaks lahkumiseks“ varjavad lihtsat tõde: riik õpetab arste tapma ja ühiskond õpetab vanureid ja haigeid tundma, et nad on koormaks. Psühholoogiline surve on tohutu.
Kui surma pakutakse „lahendusena“, muutub palliatiivne ravi ja tõeline hoolitsus ebavajalikuks kuluks. Hollandi ja Belgia kogemus näitab, et eutanaasiajuhud sagenevad iga aastaga eksponentsiaalselt. See on libe nõlv, mille lõpus ootab eugeenika 2.0 – inimene, kelle elu „kvaliteet“ on liiga madal, tuleb utiliseerida.
Globalism, liberalism ja sotsialism lõpevad alati kas aeglase või kiire enesetapuga. Esimene tee on madal sündimus, massiimmigratsioon ja rahva asendamine. Teine tee on otsene – surmasüst riikliku lahendusena kõigile probleemidele. Valik on sinu.
Eesti 200 surmasekt pakub meile viimast. Eesti rahvas peab vastama selgelt: me valime elu. Me valime tuleviku. Me ei lase ühelgi liberaalsel kultusel muuta meie kodumaad massieutanaasia katsepolügooniks.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.10.2026