31.10.2026
Vabadusrist ja rahvuslipud on, aga vabadustunnet südames pole; kirik on, aga usku ja lootust pole, küll aga oleme osake Ukrainast.
Eestlased on üha enam kaotamas rahvuslikku uhkust ja eneseusku ning langemas orjameelsusesse. Kurb, kuid see on iseseisvusaastate, eriti viimase viie aasta tagajärg – me ei oska vabadusega midagi peale hakata.
Eestis on veel rahvusmeelseid inimesi ja need on koondunud põhiliselt EKRE ja veel mõne ühenduse, survegrupi ja vennaskonna ümber. Need on inimesed, kes julgevad öelda, et see siin on eestlaste maa, kus eestlased, eesti keel ja kultuur peavad olema prioriteetsed. Selle eest on neid ristitud “paremäärmuslasteks” – oma rahvast ei tohi liberaalse ideoloogia järgi armastada, eelistama peab võõraid.
Praeguste valitsejate Eesti riik on eestlusest teinud Potjomkini küla. Me tohime olla eestlased ainult laulupeol ja siis ka ei tohi väga isamaalised olla, peame multikultuursusega arvestama. Eestlase nime kingitakse riiklikul tasemel keenialasele, ukrainlasele ja ei tea veel kellele. Eestlane ei tohi olla “suletud, kinnine ja sallimatu”, vaid peab olema internatsionalist, avatud kogu maailmale.
Euroopa Liitu astumise ajast on eestlastele sisendatud, et globalism ja euroliit on head, me oleme rohkem eurooplased kui eestlased, me peame olema suure maailmaga koos (“Ei iial enam üksi”), lülitama oma majanduse, kultuuri ja kõik muu üleilmsesse süsteemi, kuulama suurte ja vägevamate sõna, andma oma suveräänsust ära.
Selle tulemusel on eestlased pandud oma rahvust häbenema (nagu sakslasigi), oma maad teistega jagama, seda globalistlikesse süsteemidesse lülitama. Riiklikust propagandast ja meedia ajupesust ogaraks aetud eestlased ei julge enam öelda, et see on meie maa, siin peaks valitsema meie keel ja kultuur. Kardetakse, et siis peetakse meid sallimatuks, endassesulgunuks, kiuslikuks, ksenofoobseks, Kremli agendiks ja ei tea kelleks veel.
Kõik seda tehakse riiklikul tasemel. Selle ajupesu tõttu ei julge inimesed enam ennast eestlaseks pidada, oma õiguste eest võidelda, oma maa peremehed olla, enesetsensuuri korras ollakse “avatud ja sallivad”, seda enda ja rahva arvelt. Selle pärast valitsevad Eestit mitte peremehed, vaid moonakad, sulased, pärisorjad, kes varastavad justkui mõisaaegadel kõike, mis ripakil. Riik toetab Ukrainat, Moldovat, Keeniat, Ugandat, ainult mitte oma rahvast – raha võõrastele võetakse naiste turvakodudelt, laste huvihariduselt ja suurperedelt.
Vaadakem meie orjameelset riiklikku poliitikat: ennast, oma riiki ja rahvast maha salates püütakse iga hinna eest meeldida teistele, olla “õigete” nimekirjas, saada kiidusõnu ja autasusid – puhtalt peasilituse pärast ei võidelda omade eest. Tahetakse olla rahvusvaheline “paipoiss”, samas kui oma rahvas kannatab.
Mõtlemapaneva kommentaari on kirjutanud vaimulik ja konservatiivne poliitik Veiko Vihuri: “Mulle jääb arusaamatuks, miks nii paljudele eestlastele meeldib samastada end mõne võõra rahva ja riigiga.
Näiteks samastuda Ukraina ja ukrainlastega, elada kaasa nende võitlusele, toppida igale poole Ukraina lipukest ja sõimata rahvuskaaslasi, kes sama innukad ei ole, Kremli agentideks jne. Või siis tunda lausa religioosset sidet juutide ja Iisraeli riigiga…
Mõlemal juhul vihatakse nii Ukraina kui juutide vaenlasi, kuid ka oma rahvuskaaslasi, kellel on teistsugune arvamus või hoiak.
Olen kindel, et nii juutidel kui ukrainlastel on eestlastest ja meie väikesest Eestikesest täiesti ükskõik. Aga näe, meile on nii tähtis mõtestada oma identiteeti Ukraina või Iisraeli kaudu.”
Aga järsku ongi asi selles, et olles oma identiteeti kaotamas, toetame me alateadlikult neid, kes võitlevad (erinevalt meist) oma identiteetide eest, olgu need siis juudid, palestiinlased või ukrainlased? Ise oma rahvuse ja suveräänsuse eest me võidelda ei julge (muidu oleme “paremäärmuslased”), siis me suuname oma võitlemata võitluste energia näiteks ukrainlaste toetamisse, kes võitlevad vaenlase vastu, kes on ka meie vaenlane.
Eesti muuseumid, koolid ja paljud muud asutused on ju loobunud sinimustvalgetest riigi- ja rahvusvärvidest ning kasutavad nüüd sinikollast tausta. Eestlaste Eesti eest me enam võidelda ei tohi, meie riiklik siht on multikultuursus, võitleme siis vähemalt nende eest, kes julgevad olla nemad ise?
Paljud inimesed on märganud ka seda, kuidas liberaalide ja vasaklaste valitsetav riik on rahvuslikud huvid muutnud anonüümselt riiklikeks. Näiteks ei räägita enam üldrahvalikust vastupanust agressorile, rahva rollist selles, kõik peaks justkui toimuma riiklikult juhitava kaitseväe ja liitlaste kaudu. Aga sissisõda, vastupanugrupid? Muide, Ukraina nõrkuseks peetaksegi seda, et ukraina rahvuslased on vastupanust välja tõrjutud, sõda juhivad korrumpeerunud riigisüsteemiga seotud kõrgemad sõjaväelased.
On kuidas on, aga eestlased tunduvad murtud olevat, nagu sakslased ja rootslased enne meid. Nooremad põlvkonnad, kes on elanud ainult euroliidus ja “liberaalses demokraatias”, ei teagi enam, mis on rahvuslik Eesti. Vanemad inimesed on pandud eestlust häbenema võ teevad nad seda enesetsensuuri korras, vandudes nii truudust globalismile ja multikultuursusele.
Seepärast meid tänavatel polegi, me longime rahvusena sama olematusteed, kus enne meid käisid liivlased. Kui me just põlvitamisest püsti ei tõuse ja selga sirgu ei aja. Hea on tõdeda, et tuulikute ja laskealalaienduste vastu on rahvaalgatused siiski olemas, kogukonnad ei lase endast üle sõita, pälvides meedialt ja riigilt Kremli agendi nime.
Ja kõige suurem õudus Eestile on puhvaika ja balalaikaga Kristina Kallas eesti hariduse kallal. Tema on kõige suurem kahjur, kes peaks oma Nürnbergi saama.
Uued Uudised