Me elame ajastul, kus meedia ei edasta uudiseid, vaid kujundab teadvust. 80% uudistest on tellitud. Keegi maksab nende eest, sest eesmärk pole informeerida, vaid valmistada avalikkust ette järgmiseks jõleduseks. Viimane näide on Texase ülikooli uuring, mis teatab, et hiirte kastreerimine pikendab eluiga märkimisväärselt – eriti juhul, kui operatsioon tehakse hilises keskeas. Teaduslik artikkel? Vaevalt. See on Overtoni akna järjekordne avamine.
Küsimus on lihtne: mida teha tervete vanakestega? Ühiskond, mis on juba aktsepteerinud laste kohitsemist „soo muutmisena“, eutanaasiat „väärikaks lahkumiseks“ ja deindustrialiseerimist „kliima päästmiseks“, vajab endiselt lahendust vananeva rahvastiku probleemile.
Terved eakad söövad, hingavad ja hõivavad ressursse. Nad on „ebaproduktiivsed“. Globalistliku mõttekoja jaoks on see matemaatiline ebakõla, mis tuleb lahendada.
Argumentatsioon on juba valmis ja elegantne: „Teadus näitab, et meessuguhormoonid lühendavad eluiga pärast teatud vanust. Kastratsioon või seda jäljendavad ravimid annavad lisaks kümneid aastaid.“ Kes siis ei tahaks elada nagu Metuusala?
Eriti kui alternatiiv on kiire vananemine ja surm. Esialgu pakutakse seda just vanuritele – neile, kellel pole palju kaotada. „Teil pole enam vaja testosterooni, te olete ju juba vanad. Aga elu saab olema pikem ja mugavam.“ Taskuraadio asemel pakutakse seekord lisaaastaid.
See ei ole viga ega teaduslik uudishimu. Tegemist on järjekordse planeedi depopulatsiooni algatusega. Alguses müüakse idee maha neile, keda peetakse ühiskonnale „mittevajalikeks“: eakatele, haigetele, vaimupuudega inimestele. Seejärel laiendatakse.
Teadlased „avastavad“, et ka keskealised mehed saavad kasu. Siis selgub, et ka naistel on mingi „hormonaalne tasakaalutus“, mis nõuab sekkumist. Täpselt nagu rindade massiline eemaldamine „ennetava meetmena“ – kampaania, kus kuulsused poseerisid ja naised jooksid skalpelli alla.
Eutanaasia lugu on sama. Alguses lubati seda vaid ravimatutele ja tugeva valuga inimestele, „väärikalt lahkuda“. Täna arutatakse juba vaimse tervise probleemidega noorte eutanaasiat. Sama muster kordub iga kord. Masinavärk, kui see käima tõmmatakse, ei peatu. Seda teavad need, kes korraldavad sõdu, sundvaktsineerimisi, majanduskriise ja laste keemilist steriliseerimist. Nad ei põrku millegi ees tagasi.
Mõelgem loogiliselt. Kui eesmärk on vähendada rahvastikku ja kontrollida ülejäänuid, on pikk eluiga probleem. Kui aga eesmärk on murda inimese loomulikku identiteeti – mehelikkust, naiselikkust, põlvkondade järjepidevust –, siis on hormonaalne ümberkujundamine suurepärane tööriist. Terved vanurid on katsepolügoon.
Neid on palju, nad on hirmul surma ees ja valmis proovima „teaduslikku imerohtu“. Kui nad lähevad õnge, muutub kastreerimine „tavapraktikaks“. Seejärel müüakse see noorematele põlvkondadele kui „vastutustundlik valik“.
See ei ole paranoia. See on mustrite nägemine. Sama eliit, kes rahastas transsoolise ideoloogia pealetungi koolidesse, kes surus läbi rohelise tehingu, mis jätab noored vaeseks, tahab nüüd vanuritelt võtta viimase, mis neil veel loomulikult alles on – nende soo ja sellega seotud identiteedi.
Eesti rahva jaoks on vastus lihtne ja karm. Me ei ole katsejäneste kari. Me ei loobu oma vanematest ega esivanemate pärandist mugavuse nimel. Me oleme normaalsed ja ei lähe kaasa globalistide hullusega.
Meeste ja naiste loomulik olemus ei ole viga, mida tuleb „parandada“. Pikem eluiga ei ole väärtus iseenesest, kui see saavutatakse inimlikkuse hinnaga. Kusjuures kogu see eluea pikendamise jutt on tõenäoliselt vale.
Me peame ütlema ei kõigile kohitsemisprojektidele. Metsikused tuleb välistada eos. Ei globalistlikule meditsiinilisele totalitarismile ja hullumeelsele toksilise maskuliinsuse ideele. Ei võigastele inimkatsetele. Ei maailmale, kus vanurid muudetakse laborirottideks ja noored on juba sandistatud katseloomad.
Terved vanakesed ei ole probleem. Probleem on ideoloogia, mis meid kõiki kasututeks sööjateks peab ja üritab igal võimalusel kahjustada ja hävitada.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 03.11.2026