Kunagi räägiti klassikalise Lääne demokraatia kohta, et see pole küll täiuslik, aga ta on parim, mis meil saada on. Nn liberaalne demokraatia on tagasilöök: rohkem on individuaalseid vabadusi (sh seksuaalfantaasiate vohamine), vähem aga kodanikuvabadusi, eriti sõna- ja südametunnistusevabadust.
Liberaalse demokraatia hukatuslikkust näeme nüüd Euroopas, kus Brüssel käib liikmesriikides “demokraatiat päästmas”. Üldjuhul tähendabki see nende riikide represseerimist, kes ei anna LGBT-le piiramatut voli (Poola ja Ungari) ning samas keeratakse kodanikuvabadused kinni kuni valimistulemuste jõhkra muutmise ja moonutamiseni.
Miks on ühtäkki vaja “demokraatiat päästa”? Klassikaline Lääne ühiskond pidas vastu pika “külma sõja”, kus vastas oli tõeline “kurjuse jõud” NSV Liit, ilma et pidanuks kedagi päästma. Valimisjamasid oli, nagu Ameerikas Watergate, aga kõik toimis. Nüüd aga sekkutakse järsku valimistesse Gruusias, Moldovas, Ungaris, Poolas, Rumeenias, Saksamaal…
Venemaa on võimas ainult tänu tuumarelvale, aga järsku on terves Läänes hala, et venelased sekkuvad valimistesse. Nad üritavad kindlasti, aga Lääs peaks tehnoloogiliselt Venemaast üle olema – järelikult kasutatakse Kremliga hirmutamist seal, kus võim pseudoliberaalidel ja vasakpoolsetel käest kaob.
Kas Venemaa saaks Lääne demokraatiat mõjutada, kui see töötaks? Ilmselt mitte, sest demokraatia ise ongi kaitsemehhanism. “Liberaalne demokraatia” aga on läänemaailma oma totalitaarsusega nõrgestanud – kui Kreml midagi Lääne vastu kasutab, siis seda, et too on ennast massimigratsiooni ja kliimavõitlusega laostanud ning senised mehhanismid ei toimi enam.
Euroopas on väga selgelt näha, kuidas demokraatia kadudes räägitakse üha rohkem selle päästmise vajadusest. Oleks veel, et ohtu nähtaks massimigratsioonis ja islamismis, mis võtavad Saksamaal, Prantsusmaal, Suurbritannias, Belgias ja mujalgi (Demokraat Abdul El-Sayed kuulutas võitu Michigani senaatori valimistel, BNS) demokraatia raames võimu üle, aga ei – šariaadiislami ohtu demokraatiale ei nähta. Samuti ei nähta ohtu äärmusvasakpoolsuses, mis pani Prantsusmaa põlema. Ohtu nähakse konservatiivsuses, mis tahaks taastada kristliku Euroopa.
Nn liberaalse demokraatia raames peetavad valimised muutuvad üha enam selliseks farsiks nagu totalitaarsetes maades. Näiteks Eesti presidendivalimistel oli ainult üks kandidaat, kusjuures isegi Valgevene Lukašenkal on olnud vastaskandidaate, vähemalt vormi poolest. Eesti 2023. aasta valimised e-valimiste kaudu meenutasid Venemaa, Brasiilia või Venetsueela valimisi.
Mida vähem on demokraatiat, seda rohkem karjutakse selle päästmisest ning käratsejad on need, kes on ise pikka aega valitsenud ning ühiskonna tuksi keeranud. Nad küll hoiatavad kõrvalttulijate eest, aga ise on loonud lonkava ühiskonna, kuhu koondub üha enam veriseid vastuolusid, nagu näitab Lääne-Euroopa hetkeseis.
Demokraatiat on vaja päästa Lääne nn liberaalse demokraatia eest, keda esindavad Ursula von der Leyen, Donald Tusk, Pedro Sanchez, Emmanuel Macron ja teised taolised kodukootud diktaatorid.
Uued Uudised