Briti nn säästva spordi assotsiatsioon BASIS avaldas hiljuti raporti, mis väidab, et kliimamuutused kujutavad Ühendkuningriigi spordile eksistentsiaalset ohtu. Kõik küsitletud organisatsioonid tunnistasid, et äärmuslikud ilmastikuolud mõjutasid neid 2026. aastal. 86 protsenti kannatas kuuma käes, 78 protsenti põua käes, tormid ja üleujutused samuti.
Jalgpallimänge on viimastel hooaegadel ilmastiku tõttu edasi lükatud rohkem kui 118 korral. Manchester United hoiatab investoreid, et äärmuslik ilm võib kahjustada vara ja mängupäevade tulusid. Wimbledonis asuv AFC Wimbledon kulutas üleujutustele peaaegu 900 000 naela. Raport nõuab 30 miljonit naela aastas kohalike spordirajatiste „kliimakindlaks“ muutmiseks ning kutsub spordijuhte prioriteediks seadma „kohanemiskavad“.
Kõik see on nii naeruväärne, et tundub haleda paroodiana. Aga paraku on tegu sihipärase propagandaga. Tavaline inimene ei ärkagi hommikul mõttega, et tema süsinikujalajälg on liiga suur. Kliimadogma on suurele osale rahvast igav, abstraktne ja pealetükkiv. Sport seevastu on midagi päriselt olulist: see on meelelahutus, kogukond, tervis, emotsioon ja rahvuslik uhkus.
Just seetõttu ongi kliimaaktivistid asunud spordile kallale. Kui kliima ei lähe inimestele korda, siis tuleb see siduda millegagi, mis neile hinge läheb. Nii pannakse Premier League, ragbi ja kohalikud jalgpalliväljakud rohelist ideoloogiat vedama. Sport ja kliimal pole midagi ühist, aga just see mehaaniline kokkukleepimine ongi kaval.
See on klassikaline propagandatrikk: riieta oma ebapopulaarne jura uude kostüümi ja lihtsameelne läheb jälle orki. Kui varem seostati iga soojemat suve, tugevamat tormi või lumerohket talve otse „kliimakatastroofiga“, siis nüüd tehakse sama trikk iga eluvaldkonnaga. Kliima tapab vanureid kuumalaine ajal, aga unustatakse mainida, et külmad talved tapavad Euroopas igal aastal rohkem inimesi.
Kliima põhjustab põudu Aafrikas, kuigi seal on põuasid olnud tuhandeid aastaid. Kliima on süüdi metsatulekahjudes, kuigi inimlik hooletus ja halb metsandus mängivad sageli suuremat rolli. Kliima on süüdi isegi vaimses tervises – on ju leiutatud „eco-anxiety“, mis tabab peamiselt jõukaid vasakpoolseid linnanoori.
Näiteid on lõputult. Itaalia marmorist skulptuurid lagunevad „happevihmade ja kliimamuutuste“ tõttu. Šoti viski tootmine on ohus, sest „kliima muudab odra kasvu“. Alpides sulavad liustikud, mistõttu suusatamine saab otsa (kuigi uusi suusakeskusi tekib mujale). Veneetsia upub – loomulikult kliima, mitte asjaolu, et linn on ehitatud lagunevale vundamendile ja veetase on tõusnud juba sajandeid.
Isegi pagulaskriis on nüüd „kliimapagulased“. Ja muidugi seksuaalvähemused: leidub juba „queer climate justice“ aktiviste, kes väidavad, et kliimamuutused tabavad kõige rohkem LGBT+ inimesi. See on totaalne mõistusevarjutus.
Igasugune ilmastikunähtus, olgu see soe või külm, märg või kuiv, on tõestuseks samale dogmale. Nii nagu Orwelli „1984“ maailmas oli sõda rahu ja vabadus orjus, on tänapäeva roheideoloogias kliima jalgpall. Kõik on kõigega täiesti ajuvabalt seotud, peaasi et narratiiv püsiks.
Tulemus on aga vastupidine. Mida rohkem püütakse normaalset inimest sundida uskuma, et tema armastatud jalgpalliklubi kaotus on tingitud tema enda süsinikujalajäljest, seda enam tekib tagasilööke. Inimesed ei ole lollid. Nad näevad, et tegemist on ideoloogilise ülevõtmise katsega – spordist, kultuurist, tervishoiust ja haridusest tehakse rohelise religiooni misjonikeskused.
Kliimaparanoia ei lahenda ühtegi tegelikku probleemi Briti ega Eesti spordis. Tegelikud mured on teised: energiahinnad, mis muudavad hallide kütmise kalliks, madal sündimus, mis jätab spordiklubid lasteta, massiimmigratsioon, mis muudab tänavapildi tundmatuseni, ning ideoloogiline indoktrinatsioon, mis asendab võistlusvaimu ohvrimentaliteediga.
Kliima on jalgpall. Sõda on rahu. Vabadus on orjus. Eks ole?
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 05.11.2026