Ühendkuningriigi legendaarne poliitik Enoch Powell tõdes juba 1970. aastal, et rahvahulgad kipuvad uskuma viimaseidki ogarusi, kui poliitikud neid korrutavad ja kõik meediakanalid taaskajastavad.
Vastu Ühendkuningriigi 1970. aasta üldvalimisi Birminghami Northfieldi linnaosa Turves Greeni Tütarlastekoolis toimunud valimisüritusel (13.06.1970) peetud kõnes (al. lk. 46) “Britanniat rünnatakse” kirjeldas Powell hädaohtu, mida kujutab lääne ühiskondadele massisisseränne ja “kodanikuõiguste revolutsioon”. Paraku oli tal liigagi õigus ja kõige üleva, inimliku ning ilusa vaenlastel on lääne tsivilisastiooni hävitamine tulnud välja paremini, kui Powell toona arvata oskas.
Powell kirejeldas kõnes orwellilikku teabeoperatsiooni lahendust, kuidas lääne hävitamist toime pannakse: poliitikud käivad ringi ja korrutavad ilmselgeid valesid ja rumalusi, mida ükski täie mõistuse juures olev inimene loomulikus ning vabas olekus ei võta tõsiselt. Korporatiivne massimeedia korrutab igas kanalis ja väljaandes neid ogarusi päevast-päeva. “Viisakad inimesed” hakkavad sellise massiivse propaganda peale kahtlema eneste arusaamises, mida näevad nende silmad ja kuulevad kõrvad.
Winston Churchilli kaalus poliitik kirjeldas lahendust:
“[Ühiskonna] enamus muudetakse loiuks ja abituks saatanlikult lihtsa, kuid samas deemonlikult salakavala tehnika poolt. Selle meetodiks on ilmselgete ogaruste korrutamine viisil, nagu need oleksid iseenesestmõistetavad tõed. Absurdsuste korrutamise jõuga, mida kajastatakse ja üha taaskajastatakse kõikide kommunikatsiooniorganite poolt, alandatakse rahva enamus olukorda, kus nad ei usalda enam iseendagi meeli ning alistuvad oma tahtes vaenlasele. Igas sõjas on eesmärgiks vastase tahte murdmine. Ühendkuningriigi puhul on ohuks, et vaenlane on saavutanud ohvrite üle moraalse ülimuslikkuse ja hävitab nende head südametunnistust.
Inimesed, kes näevad, kuidas anarhia levib, nõuavad rohkem politseid, rohkem karistusi ja suuremat jõudu. Need võivad tõepoolest olla vajalikud, kuid asjadena iseeneses on impotentsed ja neist võivad hoopis saada lisarelvad vaenlase arsenalis. Juhul kui kohe ei asuta vaenlasega võitlema ja seda ei purustada moraalses sfääris. Otsustavaks teguriks selles võitluses on terve mõistuse ja ogaruse, tõe ning absurdsuse, asetamine nende õigetele kohtadele. Kuid selline tegevus paistab täna juba nii keerulisena, et tavatarkus ja viisakas seltskond peavad seda [moraalse ülekaalu taastamist] võimatuks.
Kas keegi on kunagi ehk imestanud, miks arvamused, mida sünnipäraselt peab õigeks suurem osa inimestest, mõistetakse juhul, kui keegi julgeb neid avalikult väljendada, “vastuoluliste”, “äärmuslike”, “plahvatusohtlike” ja “häbiväärsetena” hukka ning lämmatatakse vägivalla ja mürgiga, mis pole omased nii arutelule kui lihtsate poliitiliste teemade puhul? See on nii, sest sissetungija kogu võim sõltub inimeste toimuvast – mis ümberringi toimub – arusaamise- ja sellest, mida nad näevad, rääkimise tõkestamisest.”
Powell kirjeldas 1970. aastal rünnaku laadi, millega tänane Euroopa Ühispartei hävitab jätkuvalt rahvusriike ja esimese maailma ühiskondasid.
Ainult mõned üksikud näited tänasest päevast:
Täna pole Euroopa poliitikas “moraalsemaid” inimesi kui progressistid ja suuremaid mõtteroimareid kui päris konservatiivid ning traditsioonilisi väärtuseid austavad poliitikud. Ühispartei moraalsus ei tähenda kümne käsu järgimist, vaid ainult moraliseerimist. Mis kujutab Powelli mainitud “moraalse ülimuslikkuse” sisu.
“Sissetungija kogu võim sõltub inimeste toimuvast arusaamise- ja sellest, mida nad näevad, rääkimise tõkestamisest”. Korporatistlikes meediamajades töötavad faktikontrollid. Euroopa Liit koostas rohelise käsumajanduse kehtestamise ja rahvusriikide hävitamise eesmärgil “1984” tõeministeeriumi laadis “demokraatiakilbi” raamistiku. VVO-tööstuse ja korporatistliku meedia kaasabil piiratakse sellega inimeste põhivabadusi, pestakse ajusid ning sisendatakse neisse roimstoppi. Tulemuseks on olukord, kus päris suur hulk inimesi ei julge ametlikes jutupunktides avalikult kahelda ja neist on saanud totalitaristliku võimu tööriistad.
Mis aitab ühispartei totalitarismi vastu? Rääkimine sellest, mida oma silmad näevad ja kõrvad kuulevad. Vahe tegemine ideoloogilistel luuludel ja reaalsusel. Vabaduse tajumine tunnetatud paratamatuse ja vastutusena. Sügava mõtlemise võime.
Objektiivis saab samuti lugeda Powelli kõige kuulsama kõne, suure asendamise tagajärgi ennustava “Verejõgede” eestikeelset tõlget.
Karol Kallas