Riik valmistab ette plaani, millega võiks Eesti väikelinnadesse lisanduda umbes tuhat uut üürikorterit. Kaasaegseid ja taskukohaseid kodusid on piirkondadesse vaja.
Küsimus on selles, kelle vajadustest nende rajamisel lähtutakse. Samal ajal kavandatakse järgmiseks aastaks tööjõupuudusega tegevusaladele kuni 2569 täiendavat elamisluba väljaspool üldist sisserändekvooti. Selle erisuse puhul on nõutav töötasu vähemalt 80 protsenti Eesti keskmisest brutokuupalgast.
Minu küsimus valitsusele on selge: kuidas tagatakse, et kavandatavad üürikodud oleksid kättesaadavad kohalikele inimestele? Kas korterite vajaduse hindamisel arvestatakse ka ettevõtete plaanidega tuua sisse välistööjõudu?
Enne plaani elluviimist peavad olema avalikud vastused. Kes ja millistel tingimustel saab korterit üürida? Milline saab olema üürihind ning kas kohalik töötav inimene suudab seda maksta? Kas ettevõtted saavad kortereid oma töötajatele broneerida? Kes kannab kulu, kui korterid jäävad tühjaks?
Kui vald annab projektile maa või võtab rahalise riski, peab kogukond teadma, mida ta selle eest saab.
Mina pean oluliseks, et see plaan aitaks kohalikel inimestel kodukanti jääda ja peredel sinna tagasi tulla. Selle eesmärgi täitmist peab saama hinnata konkreetsete tingimuste järgi.
Kelle eluasememuret selle plaaniga lahendatakse? Sellele ootangi valitsuselt selget vastust.
Kai Rimmel, EKRE Naisühenduse esinaine
