Tänavu puhkes sotsiaalmeedias avalik vaidlus selle üle, kas on ikka õige Halloweeni Eestis üle võtta, kui meil on oma Mardid ja Kadrid olemas. Paljud lapsevanemad leidsid, et kui lapsed tahavad, las nad siis jooksevad ehk siis jälle kurikuulus “See ei võta ju kelleltki midagi ära.”
Võtab. Halloween kui võõras asi on lastele põnevam. See toimub vahetult enne eesti oma santide väljaskäimist ja paratamatult hakkavad välja surema meie oma kombed. Nii nagu ameerika naarits surub välja euroopa oma.
See, et massikultuur suretab rahvuskultuuri välja, on ammu teada asi. Halloween on muudetud ülemaailmseks kombeks. Isegi kui lapsevanemad ei näe seda, kahandavad võõrtraditsioonid meie omi järjekindlalt, tilk tilga haaval.
Nii kirjutabki BNS: “Juba mõne nädala pärast, 30. novembrist kuni 5. detsembrini Hiinas Xiamenis toimuval UNESCO vaimse kultuuripärandi komitee 21. istungil otsustatakse, kas Eesti mardi- ja kadrisandiks käimise traditsioon kantakse UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.”
See nimekiri ongi kommete säilitamiseks ja me ei peaks mitte rõõmustama, et meid võib-olla sinna kantakse, vaid muretsema, sest meie kombed leitakse ohus olevat. Ja Halloween tõestab seda.
Eesti rahvuskultuuriga ongi see häda, et teda eksponeeritakse uhkelt võõraste ees, aga kohapeal, madalamal tasandil hääbub see vaikselt. BNS-i uudis annab küll ka positiivse sõnumi, et santimas käijate arv kasvab, aga Eestis on paraku nii, et eestlusega küll uhkeldatakse, aga Kristina Kallase moodi vamm närib seda tuima järjekindlusega. Globalism kasutab rahvuskultuuride eksponeerimist väga sageli kattevarjuna, et muuta need pelgaks kultuurivarjuks.
Mardi- ja kadrisantide pärast ei peaks ehk muretsema, kui eestlased ise vaataks Halloweeni pisutki kriitilisemalt.
Uued Uudised