Lasteaiaõpetaja tööpäev võib kõrvaltvaatajale tunduda lihtne: mängitakse, meisterdatakse, õpitakse ja käiakse õues. Tegelikkuses on see töö, mis nõuab iga päev suurt kannatlikkust, tähelepanu, kohanemisvõimet ja vastutust. Õpetaja ülesanne ei ole ainult lapsi arendada, vaid hoida korraga turvaliselt koos tervet rühma, kus igal lapsel on oma iseloom, vajadused, emotsioonid ja oskused.
Viimastel aastatel on üha rohkem kuulda õpetajate murest laste rahutuse, keskendumisraskuste ja keerulise käitumise pärast. Olukorrad, mida varem seostati pigem koolieaga, on jõudnud juba lasteaeda. Mõnikord piisab ühe lapse sobimatust käitumisest, et kogu rühm muutuks rahutuks. Kui õpetaja tegeleb ühe probleemi lahendamisega, vajavad samal ajal tähelepanu ka teised lapsed. Nii tulebki tal päevast päeva valida, millist olukorda esimesena lahendada ja kelle vajadused peavad hetkeks ootama.
Lapse vajaduste kõrval ei tohi unustada õpetajat
Lapse kaasatus ja heaolu on väga olulised. Iga laps väärib märkamist, mõistmist ja võimalust areneda oma tempos. Me peame märkama ka seda last, kes ei oska oma mõtteid sõnadesse panna, kes ei suuda paigal püsida või kelle käitumise taga peitub mõni seni mõistmata vajadus. Laps ei pruugi osata ise abi küsida ja vajab täiskasvanut, kes teda mõistaks. Kuid samal ajal on selle lapse kõrval õpetaja, kes püüab talle päevast päeva sobivaid lahendusi leida. Ta kohandab tegevusi, otsib uusi võtteid, õpib ja katsetab. Sageli jätkub töö ka pärast ametliku tööpäeva lõppu, kui kodus valmistatakse ette järgmise päeva tegevusi ja otsitakse ideid, kuidas lapsi paremini kaasata.
Ent hoolimata ettevalmistusest ei pruugi päev minna plaanipäraselt. Õpetaja võib leida end olukorrast, kus kavandatud õppetegevuse asemel tuleb suurem osa ajast kulutada korra hoidmisele, konfliktide lahendamisele ja laste rahustamisele. Kui sellised päevad korduvad, hakkab kaduma töö tegemise rõõm. Pidev noomimine ja korrale kutsumine võib väsitada ka inimest, kes on oma loomult rahulik, sõbralik ja kannatlik.
Mõne õpetaja jaoks tähendab see pidevat võitlust iseendaga. Ta soovib olla mõistev ja toetav, kuid peab samal ajal olema konkreetne ning kehtestama reegleid. Kui õpetaja tunneb, et ta peab iga päev hakkama saama olukordadega, mille lahendamiseks pole piisavalt tuge, võib ühel hetkel kaduda ka usk sellesse, et ta suudab oma tööd hästi teha.
Me ei saa rääkida kaasavast haridusest nii, nagu sõltuks selle õnnestumine ainult õpetaja tahtest ja oskustest. Ka kõige pühendunum õpetaja vajab tuge, toimivat meeskonda ja realistlikke võimalusi oma tööd teha.
Piirid ei ole karistus, vaid turvatunde alus
Üks keerulisemaid küsimusi on see, kuidas seada lastele piire ja kas õpetaja tohib vajaduse korral häält tõsta. Kindlasti ei tohi lapse alandamine, hirmutamine ega halvasti kohtlemine olla kunagi aktsepteeritav. Kuid rahulik ja toetav kasvatus ei tähenda piiride puudumist.
Samuti ei tähenda kindel hääl automaatselt agressiivsust. Lasteaiaõpetaja vastutab korraga terve rühma eest. Kui laps jookseb ohtlikku olukorda, eirab kokkuleppeid või tema käitumine seab ohtu teised lapsed, peab õpetaja suutma kiiresti ja selgelt sekkuda. Sellises olukorras ei pruugi pikk selgitus või vaikne palve aidata. Mõnikord on vaja konkreetset korraldust, mida laps peab kohe järgima.
Lapsed vajavad turvatunnet ning selle oluline osa on teadmine, mida neilt oodatakse. Piirid aitavad neil õppida teistega arvestamist, järjekorras ootamist, oma impulsside kontrollimist ja kokkulepetest kinnipidamist. Need oskused ei teki üleöö, vaid kujunevad järjepideva juhendamise kaudu. Piirid ei võta lapselt vabadust. Need annavad talle raami, mille sees on võimalik turvaliselt tegutseda ja areneda. Loomulikult tuleb arvestada iga lapse vanuse, arengu ja individuaalsete vajadustega.
Kõik lapsed ei õpi ega käitu ühtemoodi ning seetõttu vajavad nad ka erinevat lähenemist. Kuid individuaalne lähenemine ei tähenda, et ühised kokkulepped võiksid puududa või et õpetaja peaks iga päev alustama piiride kehtestamist nullist.
Kodu ja lasteaed peavad olema ühel poolel
Lapse kasvatus ei alga lasteaiast. Kodu on esimene koht, kus laps õpib suhtlema, teistega arvestama ja mõistma, milline käitumine on sobiv. Lasteaed saab neid oskusi edasi arendada, kuid ei saa täielikult asendada kodust kasvatust. Lapsevanemaks olemine ei ole lihtne ning ka vanemad vajavad mõistmist ja tuge.
Ometi tuleb ausalt rääkida sellest, et järjepidevate piiride seadmine on lapse arengu oluline osa. Armastusega seatud piir ei tee vanemast halba ega liiga ranget inimest. Vastupidi, see aitab lapsel mõista, et maailmas on kokkulepped, millest tuleb kinni pidada. Kui kodus lubatakse käitumist, mida lasteaias ei saa teiste laste turvalisuse ja heaolu huvides aktsepteerida, satub laps vastuoluliste sõnumite keskele. Ta ei pruugi mõista, miks üks täiskasvanu nõuab üht ja teine midagi muud. Seetõttu on oluline, et lapsevanemad ja õpetajad räägiksid omavahel avatult, kuulaksid üksteist ning püüaksid leida ühise arusaama.
Kui laps tuleb koju ja ütleb, et õpetaja oli kuri või tõstis häält, on vanema mure mõistetav. Kuid enne järelduste tegemist tasub uurida, mis tegelikult juhtus. Lapse kogemus on oluline, kuid õpetaja näeb samal ajal tervet rühma ja peab arvestama ka teiste laste vajaduste ning turvalisusega. Õpetaja ei tohiks jääda olukorda, kus ta peab iga konkreetset korraldust hiljem kartlikult õigustama.
Samuti peab vanem saama kindluse, et tema last koheldakse lugupidavalt. Seda usaldust saab luua ainult koostöös, mitte vastastikuste süüdistustega.
Õpetajalt ei saa nõuda lõputut jaksamist
Me räägime palju laste heaolust, kaasamisest ja vajadusest toetada iga lapse arengut. Kuid kas me räägime piisavalt sellest, millistes tingimustes õpetajad seda kõike tegema peavad? Tugispetsialistid, tugiisikud ja eripedagoogilised teadmised on olulised.
Samuti on vajalik õpetajate täiendkoolitus, et nad oskaksid paremini mõista laste käitumise põhjuseid ja kasutada sobivaid võtteid keeruliste olukordade lahendamiseks. Kuid koolitusest üksi ei piisa, kui õpetaja peab järgmisel hommikul taas rühma minema ja kõigi probleemidega iseseisvalt toime tulema. Abi peab olema päriselt kättesaadav ning tugisüsteemid peavad toimima ka igapäevases töös. Oluline on hinnata, kas õpetajatel on piisavalt aega, inimesi ja praktilist tuge. Samuti tuleb tõsiselt võtta õpetaja väsimust enne, kui sellest saab läbipõlemine ja inimene otsustab erialalt lahkuda.
Me ei saa lubada, et laste toetamise nimel jäävad märkamatuks need inimesed, kelle ülesanne on lapsi iga päev toetada. Kui õpetaja väsib, kannatab lõpuks ka laste heaolu. Laps vajab enda kõrvale täiskasvanut, kellel on jaksu teda märgata, kuulata, suunata ja aidata.
Lasteaed ei pea olema kodu ja kodu ei pea toimima täpselt nagu lasteaed. Kuid mõlemal on lapse arengus oma oluline roll. Me ei pea kõiges ühtemoodi mõtlema, ent peame suutma teha koostööd. Lõppkokkuvõttes soovivad nii lapsevanemad kui ka õpetajad sama: et lapsed oleksid hoitud, tunneksid end turvaliselt ja saaksid rõõmsalt areneda.
Selle saavutamiseks ei piisa ainult headest kavatsustest. Vaja on selgeid piire, usaldust, toimivat tugisüsteemi ja valmisolekut üksteist mõista. Laps vajab täiskasvanut, kes teda hoiab. Aga ka õpetaja vajab tunnet, et teda hoitakse ja tema tööd usaldatakse. Kui suudame seda mõista, oleme astunud olulise sammu parema lasteaia ja õnnelikuma lapsepõlve poole.
Arvo Suurmaa, EKRE