Viimaste valimistega tehti Serbias ära “värviline revolutsioon”. Vene-meelne rahvuslik valitsus kukkus, võimule pääses euromeelne üliõpilaste protestiliikumine.
See juhtum paneb kahtluse alla selle, kas Venemaa ikka suudab nii hullusti valimisi mõjutada, nagu on väidetud, kui ta laskis riigis, mis on Venemaaga ajalooliselt väga seotud, võita Brüsseli-meelsetel.
Siin aga tuleb mängu üks huvitav asi: ka uued võimud on teatanud, et tahavad küll Euroopa Liitu pääseda, aga riik ei ühine ka nüüd Venemaa-vastaste sanktsioonidega. Tundub, et sidemed kahe õigeuskliku slaavi rahva vahel on tugevamad kui “liberaalne demokraatia”.
Väga huvitav on see, mis hakkab riigis edasi toimuma. Novi Sadi raudteejaama varingu tõttu tekkinud üliõpilaste liikumine on puhas protestikoalitsioon, keda ühendab vaid üks korruptiivne sündmus. Sellised ühendused kõrbevad võimule saades üsna ruttu, sest kaob see, mis neid ühendas (õigemini, see pole enam tähtis), ühist maailmavaadet neil pole ja nägemus, kuidas riik üles ehitada, on kõigil erinev. Lahkhelid tulevad ruttu ja endine ühine eesmärk enam ei päästa.
Ilmselt tuleb Serbia üliõpilaste protestiliikumisest midagi samasugust nagu meie Eesti 200, projekt, mis kukub kokku ühe või isegi poole võimuajaga.
Serbia uute võimude kõige negatiivsem moment on see, et need on poliitaktivistid, kellel puuduvad oskused ja kogemus, kuidas riiki juhtida. Seda enam võib karta, et nad lasevad ennast Brüsselil suunata. Midagi head sealt ei tule, mida rohkem uus võim vigu teeb, seda rohkem taastub panslavism.
Praegu on lõuna- ja lääneslaavi riigid oluline takistus “liberaalsele demokraatiale”. Enamikus neist on ka “euromeelsed” jõud sotsialismiaegse nomenklatuuri järeltulijad, kes on isandat vahetanud, kuid endiselt korruptiivsed. Nende riikide majanduslik mõju on liiga väike, et euroliit slaavi ülemvõimuga ühenduseks muuta, kuid see oleks päris põnev, kui idaeurooplased Brüsselis võimu haaraksid. Tegelikult võib Brüsseli kliimahullus, mis laostab kontinendi majanduse, keskpunkti itta nihutada küll.
Euroopa Liidu uued laienemisplaanid, mis viivad ühenduse kaugemale itta, võivadki lõppeda nii, nagu Makedoonia Aleksandri impeerium, kus päikesetõusule vastu läinud imperaator kaotas sidemed loojanguga.
BNS: “Euroopa Komisjon võttis kolmapäeval vastu iga-aastase laienemispaketi, milles teeb ülevaate laienemisprotsessis osalevate riikide viimase aasta edusammudest ja seab reformiprioriteedid edasiseks. Neli riiki – Montenegro, Albaania, Moldova ja Ukraina – on olnud ühinemisläbirääkimistel eriti edukad ja liikunud edasi väga kiires tempos.”
Ülikorruptiivse ja samas sõdiva riigi võtmine hingevaakuvasse ühendusse, mille majandus, sotsiaalsüsteem ja julgeolekuruum on massimigratsioonist ja kliimavõitlusest niigi koomas, on küll suur väljakutse, ja kardetavasti saatuslik. Negatiivses mõttes.
Lääne- ja lõunaslaavlastest on Euroopa Liidus juba Poola, Tšehhi, Slovakkia, Horvaatia, Sloveenia, Bulgaaria ning Bosnia ja Hertsegoviina, lisanduksid veel Põhja-Makedoonia, Montenegro ja esimese idaslaavi riigina Ukraina.
Uued Uudised