Mõne aja eest rääkis üks Reformierakonna liige sellest, kuidas reforminoori “flaierijagaja” eas rahvast mittehoolivat poliitikat tegema õpetati. Tänasel päeval näeme, et see jutt ongi tõsi. Eriti ülbelt esindab seda närusust Jürgen Ligi.
Väidetavalt õpetati noori poliitkursusel, et kui võimupoliitikutena tahetakse oma programmilisi lubadusi ära teha, tuleb seda teha kiiresti ja vargsi, ühiskonnalt nõusolekut küsimata ja avaliku aruteluta, sest muidu takerdub kõik ruttu, tuleb teha kooskõlastused, paljud pole nõus, mõndagi tuleb muuta ja asja ei õnnestugi lõpuks soovitud ulatuses täide viia.
Kui aga asi rahva eest varjatult teha, võivad nad fakti ette seatuna küll maruvihased olla, aga enam pole võimalik midagi teha, vargsi tehtud otsustel on seaduse pitser peal ja midagi muuta on raske kui mitte võimatu. Aga rahvas? Küll ta lepib, ega muud üle jää…
Nagu me näeme aastaid oma elus, nii ongi läinud. Nursipalus, Rail Balticul, tuuleparkides jne, igal pool on rahva tahtest üle sõidetud. Vahel küll ollakse sunnitud asju rahvaga läbi arutama, aga nende seisukohta siiski arvesse ei võeta, tuima näoga teha asi ära, rahvas kiristab vaid jõuetult hambaid. Ja kogu see Reformierakonna uusim võimupõlvkond Taavi Rõivasest kuni Kristen Michalini ongi täpselt õpetust mööda teinud. Ilmselt olid õpetajateks Siim Kallas ja Andrus Ansip, NLKP koolitusega nomenklatuur.
Ühe asja “suured õpetajad” siiski unustasid. Või ei unustanudki, vaid tegid kõike teadlikult, tagajärgedest hoolimata. Nimelt selle, et lõpmatuseni ei saa rahvast üle sõita, lõhe rahva ja riigi vahel kasvab ohtlikult laiaks ning võivad käivituda võimule ohtlikud protsessid. Ühelt pool on majandus oma “eksimatusega” põhja lastud, teisalt kui rahvas ei tunne, et see on nende riik, mõtlevad nad “mõisa köis, las lohiseb” ja see riik hakkab kokku kukkuma. Kolmandaks, kui rahva toetus ikkagi ära kaob ja demokraatiat pisutki veel alles on, siis võib ka inimeste passiivsus võimu kukutada.
Kõige hullem tulemus sellele poliitikale võib olla selle siirdumine tänavatele. Ka mujal Euroopas on eliit ja rahvas teineteisest eemaldunud ning tulemuseks on linnade põletamine. Prantsusmaa president Macron ei võtnud varem kuulda ühtegi protestiliikumist, ei “kollaseid veste” ega vihaseid farmereid, ja maksab leekides Galliaga.
Eestis on riik ja rahvas samuti teineteisest kaugele eemaldunud, Reformierakond oma satelliitidega jätkavad ülbet rahvast ülesõitmist (näiteks tuuleparkide puhul), ühiskond on sügavas kriisis ja demokraatia hääbub. Usaldussuhet võimu ja rahva vahel taastada on nüüd juba väga raske.
Ilmselt on see ka põhjuseks, miks paljud vanemad poliitikud enne valimisi poliitikast lahkuvad. Eestis on asjad juba nii untsus, et valutult enam midagi ei parandada ning “vanad vettinud mägrad” ei taha olla võimu juures, kui muutuste tuul sellest üle pühib.
Uued Uudised