Esmaspäevasel arupärimisel käibemaksu alandamise võimaluste kohta meenutas EKRE saadik Mart Helme aegu, mil turistid tulid meelsasti Eestisse ja jätsid siia oma raha. Praeguste võimurite valitsedes on see minevik.
“See, mis toimus siin arupärimisel, on farss. Valitsus ei saa midagi teha, ei ole mandaati! Kõik teised on rumalad. Kõik teised langetavad käibemaksu, langetavad apteegikaupade maksu, langetavad veel mingisuguseid muid makse, langetavad mingite teenuste makse, aga meie, näed, ei saa seda teha, sest riigieelarvesse tekivad muidu augud. No ei vasta tõele! Ei vasta absoluutselt tõele!
Ja mis on muidugi äärmiselt silmatorkav kogu selle asja juures, on see, et inimesed, kes siin puldis käivad, on ülimalt piiratud. Ma ei räägi intellektuaalsest piiratusest, see on ka silmatorkav, aga ma räägin, et ka oma elukogemuse poolest sedavõrd piiratud, et nad tegelikult ei teagi väljaspool mingeid kabinette ja väljaspool mingisuguseid väga-väga lühiajalisi üksikkogemusi, mis neil elus on olnud, mis ühiskonnas tervikuna toimib ja mis ühiskonda tervikuna liidab või ühiskonda tervikuna lahutab. Ei tea lihtsalt, sest neil pole elukogemust.
Aga mul on elukogemus. Ma võin öelda, et kui me natukene läheme ajas tagasi, siis Eesti oli sõna otseses mõttes üle ujutatud soomlaste, aga ka teiste skandinaavlaste hordidega, kes käisid siin. Miks? Mitte tohutust armastusest Eesti rahva vastu, vaid sellepärast, et siin oli odav. Kõik oli odav. Odav oli spaasse minna, odav oli restorani minna, odav oli kauplusesse minna. Seljakottide ja kärudega veeti siit kaasa küll õlut, küll viina, küll toiduaineid, sest kõik oli odav. Kuhu see raha jäi? See raha jäi meie majandusse.
Nüüd on kõik kallis! Nüüd on kõik kallis ja meil ei ole siin enam neid horde. Meie turismitööstus kiratseb, meie toitlustustööstus kiratseb. Tallinnas pannakse järjest ja järjest restorane kinni, sest klientuuri ei ole. Klientuur lihtsalt ei tule, kuna hinnad on nii kõrged. Meie maaelu kiratseb, meie põllumajandustootmine tõmbub kokku. See on ju selle meie rumala energeetika- ja maksupoliitika tulemus.
Mulle tundub, et lugupeetud ministril on väga lõbus seal istuda telefonis ja naerda millegi üle, aga kui ta seal istub telefonis ja naerab millegi üle, siis ta tegelikult naerab Eesti rahva häda ja viletsuse üle, sest tema ministrina peaks palehigis töötama selle eest, et need ajad, kus meil on turistid, kus meil on sisetarbimine, kus meil on majandus seinast seina, kus kõike tasub teha, tuleks tagasi.
Aga mul on selline tunne, et see valitsus on otsustanud, et nende püha ülesanne ongi Eesti riiklus lihtsalt põhja lasta, sest sellega te ju tegelete. Kui riigil ei ole majandust, siis riigil ei ole ka tulevikku. Seda kõike ju jälgitakse ja tehakse üks väga kurb järeldus: see rahvas ei ole võimeline elujõulist riiklust teostama. See on niisugune jäme must kriips, mis on alla tõmmatud kogu sellele poliitikale, mis viimased kuus aastat on siin toimunud. See on traagiline, sõbrad! Tajuge seda traagilisust ja ärge naerge selle üle!”