27.09.2017
Hasso Uuetoa puudust kannatavate perede lastele mõeldud Päikeselaagris Remnikul
Dr Hasso Uuetoa (50) on maailmatasemel südamearst, kellel Eesti tervishoiu korraldus ei võimalda tegelda erialaga, milles ta on parim. Nõnda ravib ta suurema osa ajast patsiente Rootsis, Göteborgi ülikoolihaiglas.
Aga ta ei ole kodumaale kaugeltki kadunud. Dr Uuetoa pere elab Sakus ning ta ise tunneb vajadust hakata kaasa rääkima Eesti poliitikas. Dr Uuetoa räägib, miks ta otsustas liituda EKRE-ga, kuidas päästa Eesti tervishoid ning mida ta arvab Rootsi multikulti-ühiskonnast.
Töötate suurema osa nädalast Rootsis, Göteborgis. Miks mitte Eestis?
Olen erialalt kardioloog, spetsialiseerunud südame rütmihäirete ravile, eriti ravile, mida tehakse inimesi lahti lõikamata. Olen ühe invasiivkardioloogia alameriala – elektrofüsioloogia – spetsialist.
Rütmihäireid on laias laastus kahte tüüpi: süda kas töötab aeglasemalt kui vaja või töötab ebaadekvaatselt kiiresti. Esimesel juhu aitaks südamestimulaatori paigaldamine. Teisel juhul tuleb südant spetsiaalsete kateetritega sondeerida, leida rütmihäire kolded ja need ablatseerida ehk kõrvetada. Just rütmihäirete kateeterablatsioon on eriala, milles on mul suhteliselt unikaalne väljaõpe ja töökogemus.
Kahjuks ei võimalda Eesti tervishoiu korraldus mul tegelda erialaga, milles olen parim. Eestis antakse erialal tegutsemise litsents mitte arstile, vaid haiglale, kus ei pruugigi olla selle eriala arste Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse ei jäänud pärast minu ebaseaduslikku vallandamist tööle ühtegi kateeterablatsiooniga iseseisvalt hakkama saavat arsti, aga sellest hoolimata ei võetud haiglalt kateeterablatsiooniga tegelemise litsentsi ära. Nüüdseks on noored kolleegid küll saavutanud iseseisva töö oskused, kuid minu tasemeni läheb veel aega. Ma ise olen õppinud uusi võtteid ja saanud uues keskkonnas rohkelt uusi teadmisi. Aga mulle ja Ida-Tallinna Keskhaiglale ei anta elektrofüsioloogiaga tegelemise luba, sest haiglate arengukava näeb täpselt ette, millises haiglas mida teha tohib.
Seetõttu ongi mu elukorraldus selline nagu ta on – Rootsis saan mängida “sümfooniat” ehk teha keerulisemaid kateeterablatsiooni protseduure, Eestis lubatakse vaid “Koerapolkat” klimberdada ehk kardiostimulaatoreid panna. Neidki mitte igat sorti, kuigi näiteks ka südamepuudulikuse korral aitava resünkrooniva kardiostimulaatori paigaldasin esimesena Eestis ja üldse Baltikumis jällegi just mina.
Mida näete Eesti meditsiini kõige suurema probleemina ja kuidas seda lahendada?
Eesti meditsiini suurim probleem on rahapuudus ja meditsiiniteenuste kõrged maksud. Kõik muu johtub sellest. Sellepärast lahkuvad arstid ja õed välismaale, siinsed inimesed töötavad ülekoormusega ning on väsinud ja vahel ebasõbralikud, seetõttu on ravijärjekorrad pikad ja Eestis ei pakuta sellist meditsiini nagu arenenud riikides.
Eesti panustab SKP-st meditsiini OECD maadest kõige vähem. Samas ei tehta siin meditsiiniseadmetele, -toodetele ja teenustele käibemaksusoodustust – ainus erand on implanteeritavad vahendid. Mujal maailmas enamasti ei maksustata meditsiini samamoodi kui näiteks sõiduautot või õllepudelit. Esimene raha juurde leidmise koht oleks käibemaksu vähendamine meditsiinis.
Teine minu arvates suur probleem Eesti meditsiinis on tipphaiglate läbipaistmatu personalipoliitika ja tähtajatud töölepingud. Arstid, kes on sattunud tipphaiglasse (PERH ja TÜK) tööle, lahkuvad sealt kas pensionile, jalad ees, väga harva omal soovil või terviseprobleemide, mõnikord ka seadusliku või ebaseadusliku vallandamise tõttu. Ent ainult tipphaiglatel on lubatud meditsiinis peaaegu kõigega tegelda. Väiksemas haiglas töötaja ei saa ministeeriumi otsuste tõttu tegelda sellega, mis teda tõeliselt huvitab. See piirab inimeste karjäärivõimalusi ja meditsiini arengut.
Kui arst pärast ülikooli lõpetamist satub tööle keskhaiglasse, siis võimalused karjääriredelil edasi liikuda piirduvad enamasti sama haigla või sama taseme haiglatega (keskhaiglad). Ülespoole liikumist kontrollivad kahjuks sageli kesiste võimetega inimesed, kes pelgavad konkurentsi. Kui mingi ime läbi tekib tipphaiglas vaba töökoht, siis ei piisa, et oled hea väljaõppega tubli ja tark arst. Pead veel ülemusele ka meeldima ja pugema, ükskõik kes siis hetkel see ülemus on.
Olukord laheneks, kui tipphaiglate arstide töölepingud oleksid tähtajalised ja tähtaja möödudes tuleks uuesti kohale kandideerida. Samale kohale saaksid kandideerida ka teised sama või teiste haiglate arstid, ja ausas konkurentsis võidaks parim. Koha kaotanud arst leiaks aga rakendust väiksemas haiglas, kus ta aitaks oma oskuste ja kogemustega meditsiini taset tõsta.
Mis on Eesti meditsiinis kindlasti paremini kui Lääne-Euroopas või Skandinaavias?
Ei tule ühtegi asja ette, mis oleks Eestis kindlasti parem kui mujal maailmas, aga ega ma kõikidel erialadel toimuvaga ju kursis ei ole. Näiteks elektrofüsioloogia oli minu ajal sellise tasemega, kuhu me Göteborgi haiglas mõneski asjas alles oleme jõudnud. Usun, et ITK Silmakliinik on kõva tegija. Müüti meie e-meditsiini võidukäigust või e-retseptuuri ainulaadsuses võib ju rääkida lätlastele ja leedukatele või grusiinidele. Rootsis töötas e-retsept ammu enne Eestit – hoopis paremini, ilma probleemideta.
Kas Eestis võiks olla solidaarse sotsiaalmaksu asemel erakindlustussüsteem: iga inimene kindlustab oma terviseriskid ise sellise summa peale nagu soovib?
Olen selle peale pikalt mõelnud. Selge, et maksude tõstmisest ei taha keegi midagi kuulda – eriti kui keegi ei suuda ette näidata, mis selle tulemusena paremaks läheks. Täielik solidaarsuse printsiip ennast minu silmis ei õigusta. Päris ilma solidaarsuseta läheks ka keeruliseks: riik peab leidma raha mitte-maksumaksjate (õpilased, üliõpilased, töövõimetud, puudega inimesed, rasedad) raviks kuskilt juurde, aga raha tuleb riigile ikka maksumaksja käest! Minu ettepanek: kehtestame vähima kohustusliku solidaarse maksumäära ja ütleme selgelt, mida selle raha eest saab ja mida ei saa.
Vabatahtliku personaliseeritud osa suuruse valiks maksumaksja oma soovi kohaselt. See osa võiks olla seotud teise kindlustusandjaga, mitte just riikliku haigekassaga. See kindlustusandja peaks olema hästi kontrollitud ja reglementeeritud – et ei juhtuks nii, nagu Eestis asi pensionifondidega käib.
Personaalse raha eest võib maksja küsida kõike, mida selle raha eest saab. Personaalset osa saab pärandada, kasutada oma vanemate või laste raviks. Ravi kaetakse kohustusliku kindlustuse ehk haigekassa ja vabatahtliku kindlustuse abil. Kui ikka puudu jääb, lisatakse omast taskust juurde. Praegu on haigekassa väga jäik: määrab meditsiiniteenustele ebaadekvaatselt madalad hinnad ning raviasutus ei tohi patsiendilt peale visiidi- ja vooditasu midagi juurde küsida.
Mis viis Teid üle 20 aasta tagasi Tartu ülikooli arstiteaduskonda?
Keskkooli 10.–11. klassis tuli mul koos isa ja noorema vennaga hoolitseda insuldi tagajärjel halvatuks jäänud ema eest. Siis tekkisid ka mõned huvitavad kokkupuuted meditsiiniga.
Mäletan, et tulin kolhoosist kartuleid võtmast. Olin tõsiselt külma saanud: enesetunne halb, nina tatine. Emale tegi aga just siis raviseanssi nõelraviarst. Ta pani mullegi mõned nõelad. Korraga läks nina kuivaks, hingamine vabaks ja olemine oluliselt paremaks. Ega ma siis veel aru saanud, et tegemist polnud nn klassikalise meditsiiniga. Aga otsus sai tehtud – mind ootab arstiteaduskond!
Ei ole seda otsust kordagi kahetsenud. Mind on õnnistatud imeliste patsientidega. Neid, kellega olen oma 24-aastase tööstaaži jooksul riidu läinud, on olnud ehk paar tükki.
Olete viimased viis aastat töötanud Rootsis. Kuidas Teile meeldib sealne eriti kirju multikulti-ühiskond?
Kui multikulti- inimesed töötavad ja integreeruvad ühiskonda, on kõik okei. Meie rütmihäirete meeskonnas on lisaks eestlasele lätlane, islandlanna, iraanlane, ungarlane ja paar rootslast. Kardioloogiakeskuses on veel sakslane, ameeriklane, jaapanlane, hindu, tšehh, poolakas, venelane ja slovakid. Kõik teevad väga spetsiifilist ja väga head tööd. Ilma nendeta ei oleks Göteborgi haigla sellise tasemega nagu see on. Rootslased ise ongi liialt poliitkorrektsed ja suhteliselt kinnised. Otse-ütlemine on nii mulle kui ka mõnelegi teisest rahvusest kolleegile omasem. Usun, et meie segakollektiiv muudab inimesed avatumaks.
Täiesti iseasi on aga praegu saabunud pagulased, kes ei tahagi kunagi tööle minna ja ootavad, et riik neid aitaks. Linna on tekkinud piirkonnad, kuhu valgel inimesel ei ole soovitatav minna. Viimase aasta sees on tulistamistes saanud surma mitu inimest, aknast sisse visatud granaadi plahvatuses ka üks väike laps. Kesklinna kaubanduskeskus on hidžaabe kandvaid naisi ja musti inimesi täis. Nad ei käitu küll agressiivselt, kuid on suhteliselt lärmakad ja neid on väga palju. Olen hakanud seda piirkonda pelgama ja vältima.
Hasso Uuetoa kogus 2017. aasta laulupeol diabeedihaigete laste raviks raha.
Millist välismaalaste poliitikat võiks Eesti ajada? Keda ja kui palju Eesti vajaks?
Lootus, et vaid immigrandid toovad meile nii pensioni taskusse kui ka majanduse õitsengu, ei ole põhjendatud. Ka immigrandid saavad vanaks ja tahavad pensioni. Nende lapsed peavad koolis käima, kõik vajavad tervishoiuteenuseid – vanemaks saades aina rohkem. Siis tuleks sisse veel rohkem immigrante. Oleksin selliste plaanidega väga ettevaatlik.
Samas, kõik inimesed, kes Eestimaad ja riiki armastavad, tahavad siin tööd teha ja Eestit arendada, soovivad õppida eesti keelt ning meiega lõimuda, võiksid olla teretulnud. Eestis sündinud, Eestis koolis käinud, eesti keelt rääkiv eestimeelne mulatipoiss kvalifitseerub minu jaoks eestlasena.
Aga sisseveetud ülalpeetavaid ja lihttöölisi Eesti ei vaja. Neid on meil endalgi. Kui sõjapõgenik ei oska pakutavast rahulikust elukeskkonnast lugu pidada, ei viitsi tööle hakata ega eesti keelt õppida või asub isegi kuritegelikule teele, tuleks ta kohe tagasi saata.
Miks otsustasite EKRE-ga liituda?
Kui sa ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Meie perele sai see selgeks Rail Baltica kulgemise trassi näitel. Olime just maja kapitaalselt korda teinud, kui kuulsime Harjumaa vanema otsusest, mille peale mu abikaasa nutma puhkes. Tollase plaani järgi pidi rong kihutama läbi meie magamistoa; praeguse kava kohaselt möödub 150 meetri kauguselt.
Kui püüdsime trassi vastu protestida, öeldi meile, et trassi kulgemise arutamise aeg on läbi ja küsiti, kus me varem olime. Seda trassi ei olnud mitte kunagi varem ühelgi plaanil, see tekitati pärast nn pentuse-puusade rajamist ehk Nabalasse jõuga looduskaitseala loomist. Otsetee asemel pidi rong looduskaitsealast suure ringiga mööda saama. Kiirrongile ei sobi aga järsud pöörded, ja nii see trass meie magamistuppa sattuski.
Kohtusime mitmesuguste poliitikutega ja raiskasime tohutult aega, aga kasu polnud midagi. Üks reformikas lohutas, et ehitus algab ju alles 2022! Et väga hea, kohe homme ei tõstetagi kodust välja, alles kuue aasta pärast lõhutakse maja maha. Eelmiste parlamendivalimiste ajal tundus mulle esimest korda: selleks, et Eestis elada saaks, tuleb ise hakata poliitikat tegema!
“Kui on must, näita ust!” tundus mulle toona liiga radikaalse väljaütlemisena. Tutvusin siis Vabaerakonna platvormiga. Et selles ei olnud Rail Balticast sõnagi, saatsin neile asjakohase küsimuse. Ei ole vastust saanud. Ma ei saa öelda, et ootan siiani – Vabaerakond on minu jaoks juba ammu kaotanud oma näo ja kursi.
Ma paraku ei uskunud EKRE parlamenti pääsemist (kuigi lootsin ja hoidsin pöialt). Olime varem olnud Isamaa, siis IRL-i valijad, kuni see erakond kaotas oma näo. Meie tahtsime kindlasti Eesti poliitilisse ellu muutust ja panustasime hobusele, mis ei olnud kaugeltki meie lemmik. Andsime oma hääled Keskerakonnale, kes ainsana tol hetkel tundus suutvat pakkuda Reformierakonnale arvestatavat konkurentsi. See mis Keskerakonnaga edasi juhtuma hakkas ja valitsusse jõudes juhtus, ajaks naerma, kui see nii kurb ei oleks.
Seejärel ei jäägi üle teisi põhimõttekindlaid tegijaid Eesti poliitikas kui EKRE. Minu silmis on EKRE ainus erakond, kes ei vaidlusta rahvust, rahvuslust ja rahvuslikku poliitikat ning kes julgelt seisab vastu illegaalsele massiimmigratsioonile. Viimaseks piisaks, mis sundis avaldust täitma, oli mingi järjekordne ebaadekvaatne EKRE-t materdav üllitis nn peavoolu meedias. Ma olen hea näide, kuidas pidev materdamine ja ajupesu panevad inimesi hoopis vastupidi reageerima.
Hoolimata dr Uuetoa väga spetsiifilisest ja ülivajalikust erialast vallandas Põhja-Eesti Regionaalhaigla ta 2011. aastal päevapealt ”usalduse kaotamise tõttu”. PERH-i juhtkond leidis, et ta ”reetis haigla”, kui teostas Ida-Tallinna Keskhaiglas ehk siis ”vales haiglas” uue ja huvitava raviprotseduuri.
7. detsembril 2011 Ida-Tallinna Keskhaigla südamekeskuses tehtud Eestis ja neeruarterite denervatsioon oli esimene nii Eestis kui ka kogu Baltikumis. See protseduur on näidustatud kõrgenenud vererõhuga haigetele.
Idee tegelda neeruarterite denervatsiooniga käisid Hasso Uuetoale välja doktorid Anu Hedman ja Tiina Uuetoa Ida-Tallinna Keskhaiglast. ”Olin algul nii naiivne ja ka optimistlik, et uskusin ekslikult, nagu oleks võimalik PERH-is juba olemasolevaid rütmihäirete ablatsiooni vahendeid kasutada ka neeruarterite denerveerimiseks. Otsisin netist sobiva koolituse Saksamaal. Maksin ise kinni nii koolituse, lennupiletid kui ka hotellis ööbimise. Kuna koolitusel selgus, et denervatsiooniks tuleks osta täiesti teistsugune aparatuur ja kateetrid kui PERH-is ning et ka sobilike patsientide väljavalimine on keeruline ja väga spetsiifiline töö, mida mina oma põhitöö kõrvalt PERH-is teha ei suudaks, siis ei esitanud ma PERH-i raamatupidamisele ühtegi arvet.“
Seetõttu lepiti Ida-Tallinna Keskhaigla kolleegidega kokku, et kui nemad suudavad investeerida vajalikku aparatuuri ja tekitada meeskonna, kes suudab valida õiged patsiendid, siis tuleb Uuetoa appi ning aitab teha esimesed protseduurid ja koolitab ka teisi. Ainulaadne protseduur sooritati Ida-Tallinna Keskhaigla angiograafiakabinetis. Arstide seas oli ka Hasso Uuetoa, ja see talle saatuslikuks saigi.
”Eks see oli haiglate ja suurte egode vaheline võitlus. Ei muud. Kaebasin vallandamisotsuse kohtusse. Kohus otsustas, et PERH rikkus mind vallandades seadust,” meenutab Uuetoa.
Uuetoale ei ole kunagi makstud palka neeruarterite denerveerimise eest. ”Olen seda teinud oma rõõmuks, hasardist, soovist arendada Eesti meditsiini ja aidata siinseid patsiente, mitte aga raha pärast,” rõhutab doktor.
Mõistagi ei jäänud Hasso Uuetoa pärast PERH-ist vallandamist töötuks.Temaga võeti ühendust nii Saudi Araabiast kui ka Göteborgi Ülikooli Sahlgrenska haiglast. ”Kultuuriline ja geograafiline lähedus ning Sahlgrenska ülikoolihaigla staatus andsid minu silmis selge eelise Rootsist tulnud pakkumisele.”
23. mail 2012 lendaski Uuetoa Göteborgi ja tegi paar tundi pärast maandumist juba esimese protseduuri uues koduhaiglas. ”Nad olid toona väga hädas, sest mitu arsti eri põhjustel töötamise äkki lõpetanud. Neid ei huvitanud isegi see, et ma rootsi keelt ei rääkinud.”
Dr HASSO UUETOA kandideerib Saku volikokku EKRE nimekirjas.
Foto: Hasso Uuetoa vähekindlustatud perede lastele mõeldud Päikeselaagris Remnikul.