Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis Mart Helme siseminister Igor Tarolt, et kas siseministeeriumil on andmeid, miks Ida-Virumaa venelased võtavad eesti nimesid ja muutuvad “eestlasteks”. Taro vastas: “Pigem ju näitab see inimeste soovi Eesti ühiskonda paremini sulanduda.”
Seda eestlaseks hakkamist ja eestluse kinkimist hakati propageerima liberaalide ja vasaklaste võimule tulles, eeskujuks ilmselt Prantsusmaa, kus prantslane võib olla ka Malis sündinud must moslem, kellele on antud Prantsuse kodakondsus. Kes on siis need prantslased, kelle esivanemad on Prantsusmaal elanud sadu ja tuhandeid aastaid?
Üks praegustest “parempoolsetest” Siim Kiisler rääkis kord, et eestlane võib olla ka keenialane või UFO-ga saabunud tulnukas, kui ta oskab eesti keelt. Siis oleme me kõik ju inglased, sest enamik nooremapoolsetest eestlastest oskab hästi inglise keelt.
Uue rahvuse võtmine ja andmine ei ole sokkide vahetamine. Kujutagem ette, et Eestisse tuleb nigeerlane, õpib ära eesti keele ja saab kodakondsuse, sööb kama ja tantsib kaerajaani, kas ta on siis kohe eestlane? Ennekõike – mis saab tema Nigeeria poolest? Kas see on nüüd igaveseks unustatud, ei mingit aafrika tantsu, laulu ega juttu?
Ta jääb siiski nigeerlaseks, hausaks, iboks või jorubaks, kes oskab eesti keelt, tunneb siinset kultuuri ja elab kodumaalt eemal – aga ta ei ole eestlane. Ta on troopikamaa poeg ega saa juuri külma põhjamaasse kunagi lõplikult sisse.
Arusaadavam variant on ehk ette kujutada eestlast Hispaanias, kes lahkus siit ülikalli elektri, maksutõusude ja Reformierakonna valitsuse eest, elab Vahemere ääres, räägib hästi Hispaania keelt, tal on seal kodu ja sõbrad – mis hetkest ja kas üldse saab temast hispaanlane? Kas ta on võimeline tunnetama seda, mis peitub kastiilia talupoegade lauludes, kas temas ärkab kunagi see hoogsus, millega hispaanlased tantsivad ja kas ta tunnetab kunagi seda valu, mida tunneb too rahvas kodusõja ja Franco perioodist?
Enne Putini lolliksminemist elas palju eestlasi ka Venemaal, kasvõi seesama siseminister Taro. Paistab, et vene hingest pole tal aimugi, muidu ei tahaks ta venelasi suunata, millist religiooni nad vajavad ja kellele nad usus alluma peavad. Ilmselt võiks Venemaal elav eestlane ennast venelaseks nimetada, aga vene hinge sügavust, selle kurbust ja kohati ka julmust ei võta ta kunagi omaks.
Millepärast me siis kingime eestlust võõrastele?
Tegelikult kingivad seda pseudoliberaalid ja vasakpoolsed, kelle sooviks on purustada kõik identiteedid, mis teevad inimestest rahva. Nad ei tapa mitte ainult eestlast, vaid ka nigeerlast, kellelt võtavad nad kõik aafrika identiteedid. Ei saa olla nigeerlasest eestlast. Siis peaks olema ka eestlastest eestlased…
Naastes Ida-Virumaa nimevahetuste juurde – kas keegi usub, et venelastest saavad eestlased? Tegelikult põlgab enamik sovjetliku taustaga venelastest nii eestlasi kui nende keelt ja kultuuri. Nende endi keel, kultuur ja usk on väga tugevad ja miks peaks suurrahva esindajad väikerahvaks ümber muutuma, kui Venemaal väikesed just kaovad?
Arvatavasti vahetavad venelased nimesid ja rahvust ainult selleks, et nendega Eesti ühiskonnas kinnistuda, kuid mitte lõimumise, vaid hüvede saamise mõttes – ehk ei pea siis eesti keelt õppima, saab kodakondsuse lihtsamalt… Veelgi hullem, kui selle varjus imbutakse ühiskonna struktuuridesse (näiteks Kaitseliitu), et olla valmis selleks ajaks, mil Putin oma vägistajaarmee siia saadab.
Teema lõpetuseks lugejale kodune ülesanne: kas eesti keelt hästi valdav oligarh Olegi poeg Jevgeni Ossinovski on eestlane? Kas Kristina Kallas, kelle venelannast ema ei räägi põhimõtteliselt eesti keelt, ikka on eestlane?
Eestlaste endi seas on käinud sõnasõda selle üle, kes eestlastest on õigem eestlane. Hea küünarpuu selle mõõtmiseks on tõdemus: õige eestlane ei tee mitte midagi, mis halvendaks eestlaste olukorda nende ajaloolisel kodumaal.
Uued Uudised