Punaprofessorid võivad oma hubaseid ülikoole taevani kiita ja end tuleviku arhitektidena ülistada, kuid teadus räägib sootuks teist juttu. Hiljutine artikkel Martin Penti sulest toob Peter Turchini andmepõhise kliodünaamika põhjal välja selge seaduspärasuse: ülikoolid toodavad massiliselt üleharitud eliidipürgijaid, kes lõpetamise järel tööd ei leia. Just nemad – pettunud, pidetud ja ideoloogiliselt laetud noored – on ajaloo jooksul olnud suurimate rahutuste, mässude ja riigikukutamiste eestvedajad.
Eestis on umbusk ülikoolide vastu põlvkondadevanune. Samal teemal kirjutas Mats Mõtslane märkimisväärse romaani “Liblika lend” (1927), kus taluperemehe poeg läheb linna “haridust omandama”, laostub moraalselt, kaotab sideme reaalsusega ja viib lõpuks kogu esivanemate ränga tööga teenitud vara haamri alla. Albert Kivika “Jaanipäev” (1924) ja Richard Rohu “Aeg” (1929) on samuti teosed, mis vaatlevad kriitiliselt nii haridust kui linnakultuuri laiemalt. “Hobusevargaks õppimine” on rahvasuus tänapäevani elav väljend kõnealuse nähtuse kohta.
Turchini uurimus kinnitab: kõrghariduse inflatsioon loob prekariaadi – pettunud klassi, kes ei rikasta ühiskonda, vaid õõnestab seda. Ajaloos on just juristidest ja humanitaaridest tulnud kõige ohtlikumad revolutsionäärid. Ülikoolid ei tooda töölisi ega loojaid, vaid protestijaid, kes on valmis tänavatulle minema, kui nende ootused ei lange tegelikkusega kokku. Praegused massirahutused Prantsusmaal ja Lõuna-Euroopas, mis said alguse õpilaste protestidest, on selle mustri järjekordne kinnitus.
Kui ülikoolid jätkavad vasakliberaalse ajupesu ja elitistliku eneseupitamisega, toodavad nad edasi just neid, kes hiljem riigikorra vastu mässavad. Eesti rahval on õigus nõuda haridust, mis kasvatab vastutustundlikke kodanikke, mitte hobusevargaid, kliima- ja homoaktiviste ning riigikukutajaid.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.11.2026