Demokraatias on üpriski tavapärane see, et valitsevad koalitsioonid vahetuvad ning neil tekib loomulik elutsükkel. Käesolev lugu on autori isiklik arvamus, mis tugineb Eesti Vabariigis nähtule. Sama lähenemine kehtib nii kohalike omavalitsuste tasandil kui ka üleriigiliselt.
Esimene vaatus: mesinädalad
Võimule saab uus koalitsioon. Näod on rahva poole. Valitud poliitikud võivad isegi olla heade kavatsuste ja plaanidega (aga ei pruugi). Asutakse õhinal oma valimisprogrammi ellu viima. Inimestega arvestatakse ning tegeletakse kõige olulisemaga – sellega, mida rahvas vajab. Seda vaatust iseloomustab kindlasti ka märksõna “pingutus” ja ehk isegi ka kastist välja mõtlemine. Kindlasti ka kaasamine ja üldine töökus.
Teine vaatus: rutiin
Esimene vaatus hakkab vaikselt ammenduma. Rahvale ei keerata täielikult selga, kuid kaob pingutus ja ambitsioon. Tegutsetakse pigem inertsist. Tehakse kõike, mis on hädavajalik ja mida on mugav teostada. Seda võib ka nimetada laiskuse faasiks, samas pealtnäha justkui kõik toimib. Sellesse sattumine on tegelikult mõnes mõttes ka inimlik, sest keegi otseselt rohkem ei nõua ja mitte midagi ka ei juhtu, kui rohkem ei tee.
Kolmas vaatus: omakasu
Jätkub teine vaatus, kuid kavalamad ja helgemad pead hakkavad märkama, et avalikus sektoris on üpriski lihtne midagi natukene “vasakule panna”. Esialgu on see mõni suunatud otsus või mõne töökoha täitmine inimesega, kelle võit on enne konkurssi teada jms. Siia vaatusesse sobiks hästi ka mõni hange, mille võitja proovitakse leida omade seast. Või miks mitte ka mõnele huvigrupile eelarveliste vahendite eraldamine olukorras, kus sellel pole tegelikult erilist avalikku huvi või eesmärki. Selle faasi edenedes haaravad just nimetatud tegevused järjest rohkem tähelepanu. Rahvas vaikselt kipub ununema.
Neljas vaatus: varastamine
Jätkub kolmas vaatus, kuid ühe väga olulise uuendusega! Nimelt hakatakse näppamist ja onupojapoliitikat ette planeerima. Asi võib nii kaugele minna, et näiteks eelarve koostamise üks olulisemaid sisendeid on just see. Otsused hakkavad tuginema sellele, et mida on kasulik planeerida selleks, et teatud võtmeisikud sellest kõige rohkem kasu saaksid. Samuti võib sellesse faasi mahtuda uute töökohtade või lausa allasutuste või organisatsioonide loomine vaid selleks, et need oma inimestega täita.
Rahva poole keeratakse lõplikult selg ning tegeletakse ainult enda ja oma sõprade taskute täitmisega. Enamik otsuseid ja plaane on just selle ümber loodud ning täidavad suuremas osas vaid ühte eesmärki.
Viies vaatus: paanika
Võib nimetada ka “toolist kinni hoidmise faas”. Jätkub neljas vaatus, aga rahvas hakkab sellest vaikselt aru saama – mõni vähem, mõni rohkem. Toolist kinni hoidmine tähendab seda, et proovitakse pikendada võimalikult kaua faasi number 4. Selleks võivad käiku minna järgnevad meetodid – udutamine, valetamine, varjamine, info peitmine ja summutamine, kallutatud meedia kasutamine, vastaste tühistamine, päringutele mittevastamine. Igasugune kaasamine ja koostöö hääbuvad, kuna need võivad ohustada faasi number 4 jätkumist.
Üks hästi sobiv sõna on veel loomulikult ringkaitse! Selle etapi eluiga sõltub kõige rohkem rahvast ja sellest, et kui palju ja mida osatakse näha. Demokraatias tegelikult see faas pikalt kesta ei saa.
Kuuendat vaatust ma eraldi välja tooma ei hakanud. See on kõigile ilmselge – see saab olla vaid võimuliidu lagunemine või mõni suurem skandaal. Tõepoolest, viiendas vaatuses võib nii mõnigi võimuliit vastu pidada väga pikka aega. Selliseid näiteid leiame muidugi eelkõige väljaspool Eestit. See, et millisel “astmel” paikneb sinu koduvald hetkel, jääb iga lugeja enda otsustada.
Loomulikult ei kõnni kõik võimuliidud sama rada, kuid kahjuks tundub, et viimasel ajal Eestis on see just täpselt nii olnud. See teekond ei ole alati paratamatu ja ma siiralt usun, et on olemas võimuliite, mis on ja jäävadki tegutsema vaatuse 1 või 2 piires. Kas sealt edasi minnakse, sõltub ikkagi osaliste tegelikest eesmärkidest.
*artikli kirjutamisel ega vormistamisel ei ole kasutatud AI abi
Palle Kõlar