Valitsus arutas sel nädalal EKRE eelnõu, mis viiks käibemaksu tagasi 20 protsendile. Rahandusministeerium on vastu: riik kaotaks 640 miljonit eurot aastas ja „katteallikat ei ole näidatud“.
Katteallikas. See sõna tasub meelde jätta.
Kui käibemaks tõusis 20-lt 22-le ja sealt 24-le, ei küsinud keegi, mis on pere katteallikas. Keegi ei küsinud pensionärilt, mille arvelt ta küttepuud ostab. Ega lastega perelt, kust tuleb raha kallima toidukorvi jaoks. Ega maal elavalt töölkäijalt, kes sõidab iga päev kümneid kilomeetreid tööle ja tagasi. Nende katteallikas leiti kiiresti: nende enda rahakott.
Tasub meenutada ka seda, kuidas 24 protsenti sündis. Seda tutvustati kui ajutist julgeolekumaksu, mis pidi lõppema 2028. aastal. Aasta hiljem tehti sellest vaikselt alaline maks. Ajutine jäi, lubadus kadus.
640 miljonit ei ole raha, mille riik „kaotab“. See on raha, mille inimesed igal aastal poekassas juurde maksavad: jämedalt 470 eurot iga Eesti elaniku kohta, neljaliikmelisel perel ligi 1900 eurot aastas.
Maal on see koorem raskem. Linnas saab valida bussi ja auto vahel, maal mitte. Kütus, küttepuud, autoremont, iga poeskäik 20 kilomeetri kaugusel: kõigel on 24 protsenti otsas.
Suvel andis ligi 100 000 inimest allkirja, et vähemalt toidu käibemaks alla tuleks. Riigikogu ütles ei. Nüüd on valitsus vastu ka üldisele langetusele. Vastus on iga kord sama: raha pole.
Raha on. Küsimus on, kelle käes see on. Eelarve on valikute kogum ja praegune valik on, et puuduv raha võetakse sealt, kust seda on kõige lihtsam võtta: igast ostutšekist.
Kui maksu langetamiseks nõutakse katteallikat, tuleb sama küsida ka maksu tõstmisel. Mis on pere katteallikas?
Maarja Maranik
