Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Miks võimule trügivad poliitikud meid petavad ja mida teha?

15.11.2026
Lauri Hussar on poliitik, kes sai kõrgele kohale tänu vargaplika Lehtmele.
© UU

Lähenemas on valimised ja meid tabab paratamatult poliitikute petlike lubaduste laviin – „lugege mu huultelt!“ Põhjuseks peetakse seda, et poliitikud ongi „tõprad“. Poliitikas ei ole valetamine, lubaduste murdmine ja reeglite painutamine pelgalt moraalsed küsimused, vaid neid saab käsitleda ratsionaalse valiku ja strateegilise käitumise seisukohalt.

Vincent Crawfordi ja Joel Sobeli 1982. aastal avaldatud odava jutu mudel (Cheap Talk) on üks olulisemaid mudeleid informatsiooniökonoomikas. See seletab matemaatiliselt, kuidas ja kui palju suudab teadjam pool (poliitik) veenda vähem teadlikku poolt (valijat), kui valetamine ei maksa midagi ja lubadused ei ole siduvad.

Mudeli ülesehitus on järgmine. Poliitik kui lubaduse väljastaja teab tegelikku olukorda või oma tõelisi plaane, mida tähistatakse valemis muutujaga. Muutuja sisuks on majanduse tegelik seis või kavandatav maksupoliitika. Vastuvõtja ehk valija ei tea küll tegelikku olukorda, kuid tema käes on otsustusõigus.

Mäng toimib kolmes etapis. Esimeses etapis poliitik näeb tegelikku olukorda riigis. Teises etapis poliitik saadab sõnumi, milleks võib olla kõne või valimislubadus. Sõnum on „odav“, sest sõnumi saatmise momendil puudub sõnumil rahaline või juriidiline kulu poliitikule. Valija sõnumi saajana kuuleb sõnumit, uuendab oma uskumusi ja valib (teostab teo).

Mudeli analüüsi südameks on see, kui palju poliitiku ja valija soovid teineteisest erinevad. Erinevust väljendatakse mudelis nihkena. Valija tahab, et tulevane poliitiline otsus vastaks võimalikult täpselt valija tegelikule vajadusele. Poliitiku ideaalne otsus, kui tal seda lubataks teha,  on tegelikkusest nihkes mingi suuruse võrra (näiteks tahab poliitik alati kulutada rohkem riigi raha või koondada rohkem võimu, kui valijale meeldiks).

Crawford ja Sobel tõestasid, et „odava jutu“ puhul ei ole poliitiku ja valija vaheline täielik ausus kunagi tasakaalus, kui huvide konflikt on matemaatiliselt suurem kui null. Tekib nn. jaotatud tasakaal, kus poliitik räägib ähmast ja ümmargust juttu.

Miks ei saa rääkida täpset tõtt? Kui valija usuks poliitiku iga sõna pimesi, oleks poliitikul alati kasulik olukorda natuke liialdada, et kallutada valijat endale sobivama otsuse suunas. Valija saab sellest aru ja lõpetab täpsete lubaduste uskumise.

Poliitiku sõnumid jagavad tegelikkuse laiadeks vahemikeks. Selle asemel, et öelda: “Tõstame makse täpselt 2,5 %”, ütleb poliitik: “Majandusolukord on keeruline ja vajab kohanemist”. Mida väiksem on huvide konflikt poliitiku ja valija vahel, seda peenemaks ja täpsemaks muutuvad need vahemikud (rohkem kasulikku infot). Mida suurem on huvide lahknevus, seda vähem vahemikke jääb alles.

Seega kui ETV Esimeses Stuudios poliitik räägib üldiselt probleemiga kohanemisest, siis see on tõend poliitiku ja valija vahelisest huvide konfliktist. Poliitiku ja valija vahelise täieliku üksmeele ja huvid kattumise puhul oleksid poliitilised lubadused täpsed ja usaldusväärsed ning näeksime täielikku infoedastust. Kui poliitiku ja valija huvide konflikt on väike või keskmine, siis poliitik räägib ümmargust juttu ja loosungeid. Valija saab aru üldisest suunast, aga mitte detailidest.

Tegemist on osalise infoedastusega. Suurt huvide konflikti nimetatakse Paabeli tasakaaluks. Huvid on nii vastandlikud, et poliitik peab pidevalt valetama ning valija ignoreerib sõnumit täielikult. Crawfordi-Sobeli mudel selgitab, miks poliitikud peavad sõnade asemel tegema midagi kulukat, et neid usutaks. Kui jutt on „odav“, usub valija ainult neid lubadusi, mille murdmine maksaks poliitikule reaalselt midagi.

Ettepanek: seadusse tuleks kirjutada, et kui poliitikud rikuvad oma valmislubadusi, siis tuleks neile anda piitsa. Iga rikutud valimislubaduse eest tuleks anda näiteks koalitsiooni moodustanud fraktsiooni liikmele 50 piitsahoopi. Piitsahoobid tuleks anda pidulikult, näiteks vabariigi aastapäeval. Patustanud Riigikogu liikmed tuleks pidulikus rongkäigus orkestri saatel tuua aastapäeva aktusele ja kuluka etenduse asemel piitsutada. Loomulikult kaasneks sellega televisioonis ülekanne. Kui etendust ei saa ära jätta, siis võiks kätlemise tseremoonia asendada järjekorras piitsutamisega ja president juhiks protsessi. Piitsutajateks oleksid haavatavad grupid – näiteks pensionärid, paljulapseliste perede vanemad.

Samasugused tseremooniad võiks läbi viia ka valdades ja linnades kohalike poliitikute suhtes. Ei maksa lubada ja poliitikasse trügida, kui lubadusi ei oska ellu viia. Muidugi võib tekkida olukord, kus erinevaid lubadusi ei saagi ellu viia – siis tuleks korraldada kordusvalimised ja saada valijatelt nõusolek tegelikult elluviidavatele lubadustele.

Kuna esinduskogude saadikud sõltuvad erakondade poolt kinnitatavatest valimisprogrammidest, siis peaks piitsa saavate poliitikute hulka lülitama ka erakondade volikogude ja juhatuste liikmed. Valimisprogramm võidakse kinnitada ja üldkogul, seega pole ülearune anda piitsa ka erakondade liikmetele – miks nad lasevad üldse välja ebarealistlikke lubadusi ja petavad meid, valijaid. Tavaliikmed võiksid saada vähem lööke piitsa kui erakonna aktivistid.

Alver Aria