Hiljuti korraldas üks noor mees Poola linnas Krakowis veresauna. Kohe tekkis arutelu selle üle, kas tegu oli parem- või vasakäärmuslasega – kuigi üha enam tundub, et massimõrvarid on vaid kaasaegse pseudoliberaalse ühiskonna ebardlik produkt, seda ka ilma igasuguste poliiteelistusteta. Midagi nad kelleltki üle võtavad, aga kuriteole sunnib neid hirmusegane viha, mille on tekitanud “uusnormaalne” ühiskond.
Üha enam inimesi ja eriti just noori elab mitte päris-, vaid virtuaalses maailmas. Kui päriselus tuleb keegi ideoloogilist pahna peale suruma, saadetakse too pikalt, aga internetis voolab saast tuima järjekindlusega, õõnestades tilkhaaval inimese psüühikat. Nutiseadmed eraldavad inimesi üha enam inimlikust lähedusest, suhetest, reaalsest elust, ja jätavad ta üksinda Matrixis ringlema.
Sama tuimalt ja järjekindlalt õõnestavad inimesi hirmud ja ärevused, mille võimendamine on sageli lausa riiklik poliitika. Tundub, et Eesti ühiskond ei saanud enam arugi sellest, kui hirmutav on Õpetajate Lehes õpetajate sulest ilmunud lugu ettepanekutega siduda kliimapropaganda laste lähedaste võimaliku surmaga. Ja see juhtus riigis, kus vaimse tervise probleemidest (eriti noorte puhul) räägitakse üha valjemini.
Noorte inimeste mõistus aetakse segaseks nii kliimahirmu, uue seksuaal- ja sooidentiteedi otsimisele õhutamise kui ka sõjahirmuga. Noored ei julge enam elada, aga riiklik poliitika viib neid üha uutele barrikaadidele. “Kaitstakse” loomi, geisid, naisi, kliimat, pagulasi ja ei tea veel keda, noori viiakse otse europarlamenti, kui hariduski kätte saamata jne. Millal jääb noortel aega käest kinni hoida, jalutada, ilusast ilmast rõõmu tunda?
Suur probleem on üha tugevnev vastandamine, millega haakuvad need eelnimetatud “kaitsmised”. “Soolise palgalõhe” alusel vastandatakse mehi ja naisi, neid pannakse üksteisest eemalduma ka “ahistamiste”, “diskrimineerimiste” ja “suhtevägivalla” loosungite all. See näib lausa riikliku ideoloogiana, et kõik peavad kõiki kartma, isegi intiimvahekord tuleb kindlustada “jah”-lepinguga. Inimestelt võetakse kõik, mis on inimlik – Iirimaal peavad väidetavalt vanavanemad isegi lapselaste kallistamiseks nüüd luba küsima. LGBT võitleb traditsioonilise perekonna, marufeministid “toksilise maskuliinsuse”, loomakaitsjad põllumajanduse vastu jne – vastandumised on juba meie igapäevaelu.
Pseudoliberaalses ühiskonnas on inimestele kingitud tohutult individuaalseid vabadusi kuni pahede, nõrkuste, pretensioonide ja perverssuste kuulutamiseni inimõigusteks, samas kui kodanikuõigusi ja -vabadusi, eriti sõnavabadust, piiratakse. Kümned riiklikult ja rahajõmmide poolt rahastatavad MTÜ-d tegelevad lammutamis- ja laastamistööga, et inimeste identiteedid hävitada ja muuta nad manipuleeritavateks. Hoiatavaks näiteks võib pidada Eesti Inimõiguste keskust, kes nõuab vaenukõneseadust karmide vanglakaristustega, samas kaitseb illegaale ning esindas kohtus antisemitistlikke aktiviste, kelle loosungid tähendasid juutide merrepühkimist.
Kui väljuda poliitilisest ja ideoloogilisest ruumist, siis me näemegi endasse sulgunud inimesi, kes ei vaata avalikus ruumis üksteisele otsagi. Isegi imetlevat pilku võidakse “uusnormaalses” maailmas ahistamiseks pidada. Parem ei vaata… ise aga oleme seest nii õõnsad, et tuul ulub seal. Mõnelgi libiseb hammasratas korra üle ja siis teise korra… ning siis juhtub nii, nagu Krakowis. Seda ka poliitiline äärmuslane olemata…
Uued Uudised
Pildil: “uusnormaalsed”…
