Teisipäeval juhtus Riigikogus ime: ühiselt, 71 poolthäälega (vastu ja erapooletuid polnud), lükati tagasi üks eurojura. Ehk siis toimus “Riigikogu otsuse “Põhjendatud arvamus Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni presidendile ning Euroopa Liidu Nõukogu eesistujale Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku, millega kehtestatakse liikmesriikides eluaseme taskukohasuse ja kättesaadavuse tagamiseks võetavate meetmete raamistik (taskukohaste eluasemete õigusakt), mittevastavuse kohta subsidiaarsuse põhimõttele” eelnõu esimene lugemine, kus EKRE nimel võttis sõna Martin Helme.
“Oli põhjalik arutelu. Ma olen rahul ja ma olen väga rahul selle üle, et meil üks kord elus on Euroopa Liidu teemad suures saalis vähemalt servamööda ausad. Küsimusele muidugi, kas me nüüd, kui me ei kiida kõike heaks, mis Brüsselist määrusega tuleb, tähendab, et peame kohe astuma Euroopa Liidust välja, no võttis aega, et mõelda, kas see on nii või ei ole. Ma ütlen, et loomulikult ei pea me siis Euroopa Liidust välja astuma, nii nagu me ei pea Euroopa Liidust välja astuma siis, kui me jätame ehitamata Rail Balticu, nii nagu me ei pea Euroopa Liidust välja astuma siis, kui me jätame vastu võtmata immigrandid, nii nagu me ei pea Euroopa Liidust välja astuma siis, kui me jätame CO2-vastase võitluse pooleli. Ei pea! Ei pea! Me oleme suveräänne riik, suveräänne parlament ja ise otsustame.
Aga tulles nüüd selle ilge kommunistliku määruse juurde, mille vastu me siin kavatseme kohe hääletada ja rõõmsa meelega. Milles siis on probleem? Tegelikult on probleem olemas ja probleem on tõsine, probleem on eluaseme kättesaadavuses ja see probleem on väga karjuv ka Eestis. Kuigi Eesti üüriturg on Euroopa Liidus üks liberaalsemaid, on statistika siiski halastamatu. Inimeste ostujõu kasv jääb alla kinnisvara hinna, kaasa arvatud kinnisvara üürihinna kasvule.
Teisisõnu, inimestel on järjest rohkem vaja võtta laenu või järjest suuremat palka saada, et maksta ära oma kas üür või pangalaen. Lahendus, mille meile Brüsseli bürokraadid välja pakuvad, on täpselt vale lahendus. Nende lahendus on hakata seda olemasolevat piiratud ressurssi veel rohkem piirama vastavalt mingisuguste bürokraatide peas väljanuputatud Exceli tabelile – ma arvan, et Brüsselis aetakse ikka veel perfokaartidega asja –, otsustama, kes mida saab ja kui palju. See on täpselt vale lähenemine.
Miks meil on eluaseme kättesaadavus järjest halvemaks läinud? Kolm suurt põhjust. Muide, see määrus ja seletuskiri isegi mingil määral puudutavad seda. Alustame kõige olulisemast. Kuigi elanikkond väheneb ja vananeb, põliselanikkond, peale tuleb mass immigrante, nii illegaalseid kui legaalseid. See näide Hispaaniast, kui üdini korrumpeerunud ja totalitaristlike võtetega valitsus, Sáncheze valitsus legaliseerib pool miljonit illegaali, tegelikult tulemuseks on miljoni illegaali legaliseerimine, nad muutuvad kohe valijateks, nad hakkavad mööda Euroopat ringi liikuma Hispaania passiga – kuhugi peavad nad ju elama minema. Kuhugi kogu see ports inimesi, kes igapäevaselt üle piiri tulevad.
Rõhutame üle: Euroopa Liidu massiimmigratsioon põhiosas on legaalne immigratsioon. Kui viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liitu saabunud umbes 55 miljonit inimest, 55 miljonit peamiselt Aafrikast, Lähis-Idast ja Araabia riikidest, siis ainult umbes 10% või natuke üle 10% nendest on illegaalid. Kuidas siis nii? Aga vaat sellepärast, et nad legaliseeritakse kohe ära. Kuhugi need inimesed, need 55 miljonit inimest ju peavad mahtuma. Ja imede ime, nii nagu meil Eestis kõik on slaavatajad, anname me neile riiki äsja tulnud inimestele, kes pole veel ühtegi senti maksu maksnud ega mingisugust panust ühiskonda pannud, me anname neile ju maksumaksja kulul elamise. Me anname neile maksumaksja kulul hea elamise.
Algul antakse üüritoetus, aga nagu on läinud Inglismaal või Prantsusmaal või sealsamas Hispaanias või ka Saksamaal või ka Austrias, no kui üüritoetusest enam ei ole kasu, sellepärast et inimesed keelduvad, noh, ütleme siis niimoodi, et põhimõtteliselt üleeile puu otsast alla tulnud barbaritele oma korterit rüüstata andmast ükskõik mis raha eest, no siis hakatakse neid majutama hotellidesse. Kui hotellidesse ka enam ei mahutata, siis mahutatakse neid, hakatakse rekvireerima koolide ühiselamuid. Me näeme seda. See on Iirimaal, see on Inglismaal juba juhtunud. Kuhugi tuleb need inimesed panna ja nende kuhugi paigutamine maksab raha ja see ajab absoluutselt hukka üürituru.
Kui sul on inimene, kellel põhimõtteliselt valitsus sinult endalt ära võetud maksurahaga maksab kinni üürihinna, siis noor Eesti pere, kes läheks ja tahaks saada endale ühe- või kahetoalist korterit, ta ei ole konkurentsis nendega. Hinnad jooksevad eest ära, sest temalt ära võetud rahaga on see hind üles aetud. Nii et immigratsioon on üks keskne, ma ütleksin, kõige olulisem probleem tegelikult kogu selles kinnisvarakriisis.
Teine on loomulikult planeeringud ja bürokraatia. Meil mõni aasta tagasi oli Eesti enda seadustes selline paragrahv, mis ütles, et kui sa tahad kodus tapeeti vahetada, siis sa pead saama ehitusloa. Omavalitsuselt ehitusloa tapeedi vahetamiseks! Loomulikult, ükski inimene ei võtnud seda luba, vahetas salaja ära. Ma ka, salaja! Aga seaduserikkujad olime kõik. Vot, kui oleks teada saadud, oleks võinud trahvi teha ja mida kõike veel.
Nii et kooskõlastused. See näitab, milline bürokraatia tase meil on, rääkimata sellest, kuidas meil on kogu nende nii-öelda uute kodude ehitamise planeeringuprotsess, ehitusprotsess. See kõik kaua võtab aega ja mida kauem võtab aega, seda kallim on. Paneme siia juurde veel selle, et meil hullult igal aastal lisandub kõikvõimalikke keskkonnakaitsenõudeid. See muudab võimatuks või väga aeglaseks ja väga kalliks uute kodude ehitamise.
Ja kolmas, millest ka liiga vähe räägitakse, millest vähe aru saadakse, on ju rahatrükk. Miks on kinnisvara kalliks läinud? No kui sul kõik maailma keskpangad lihtsalt pööraselt raha trükivad, kuhugi see raha ju läheb. Kavalamad inimesed ostavad Amazoni aktsiaid, vähem kavalamad inimesed ostavad kinnisvara ja kinnisvarahinnad muudkui tõusevad, sest ega sellel trükitud rahal ju katet ei ole, enne kui ta mingiks päris asjaks muutub. Päris asjaks muutub ta siis, kui ta muutub kinnisvaraks.
Nii et see on see. Ja mitte ühegi nende poolega Euroopa Liit ei liigu õiges suunas, vaid liigub järjest kiiremini ja järjest innukamalt vales suunas, nii immigratsiooni, nii hullu bürokraatliku planeeringuga kui ka rahatrükiga. No ja siis kargavad välja vasakäärmuslikud populistid, kes ütlevad, et ei noh, kuulge, teil on kaks korterit ja veel lisaks sellele maamaja, selle võtame küll ära teilt. Nii nagu Saksamaal ütlevad: oi, aga teil on liiga suur korter, sinna tuppa paneme elama teile immigrandi ja teise tuppa paneme elama mingisuguse kohaliku sotsiaalabi peal oleva vaese inimese, et ikka ühiskond peab aus ja õiglane olema. Sellesse ühiskonnakorda me küll tagasi ei taha saada.
EKRE-l on olemas valimistel väga head konkreetsed lubadused, kuidas noored inimesed saavad soodsalt oma kodu osta. Aga mul, ma vaatan, sai aeg otsa. Eks ma räägin mõni teine kord need asjad ära.”