Sotsiaalminister Karmen Joller on üks piinlikumaid näiteid sellest, kuidas amoraalsus, jultumus ja seadustele sülitamine viivad ebaeetilise tüübi ühiskonna tippu.
Vaipsüstimise kangelasest, kes koroonakampaania ajal jutlustas massvaktsineerimist kui ainsat pääseteed, sai vahva riigikogulane, parasiitoravate tõmbenumber ning lõpuks minister, kelle käes on ligi 8 miljardit eurot ehk peaaegu 40 protsenti riigieelarvest. Ent hiilgavast karjäärist on kujunenud täielik katastroof.
Meie arstiabi olukord on masendav. Lisaks kirjeldab endine õiguskantsler, vandeadvokaat Allar Jõks Jolleri tööstiili tabavalt 14. novembri arvamusloos. Jõksi sõnul: “Praegusel juhul jääb mulje, et minister ei tunne oma tegevusvaldkonda reguleerivaid õigusakte või siis teadlikult eirab neid. Mõlemal juhul tõusetub küsimus tema sobivusest ametisse.”
Tervishoiukorralduse seaduse § 8¹ on kristallselge: perearsti nimistut võib asendada üle aasta vaid erialase enesetäiendamise või vanemapuhkuse korral. Karmen Joller astus ministriametisse 25. märtsil 2025. aastal. Sellest on nüüdseks möödas üle poolteise aasta.
Seadus nõuab nimistust loobumist. Tervisekassa peab seaduse § 37 alusel nimistu ära võtma – see ei ole kaalutlusõigus, vaid kohustus. Joller aga hoiab nimistut endiselt enda nimel.
Jõks küsib lahtise tekstiga: “Miks teised peavad seadust järgima, aga minister Joller mitte?” Minister on lisaks Tervisekassa nõukogu esimees, mistõttu olukord on nii juriidiliselt kui ka eetiliselt räpane. Vastus on lihtne: juriidiline nihilism on kujunenud 10% toetusega valitsuses elunormiks. Pärast mürsuskandaali pole selles enam vähimatki kahtlust.
“Kuuuurija” saade tõi välja räige inimliku tragöödia. Patsient Kerttu kuulus Jolleri nimistusse kakskümmend aastat. Viimased kaheksa aastat ei ole ta praktiliselt oma nn perearsti näinud. Iga kõne või külastus tähendas uut arsti või õde ja järjekordset haigusloo ümberjutustamist. Kui tervis halvenes, seostati kaebusi menopausiga.
Uus perearst avastas kaela katsudes kilpnäärmekasvaja, mis segas juba söömist. Operatsioon toimus kuu aega hiljem. Kerttu nuttis vastuvõtul – keegi polnud teda aastaid päriselt kuulnud. Saates esinenud arst Kaie küsis: kes oleks vastutanud, kui kasvaja oleks olnud pahaloomuline?
Jolleri nimistu toob Kivimäe perearstikeskusele sadu tuhandeid eurosid aastas, kuid Kerttu juhtum näitab, millisel tasemel on tegelik arstiabi. Patsiendid on statistika ja kasum, mitte inimesed.
Ja nüüd tuleb meie õudusjutu kõige hirmutavam osa. Sotsiaalministeerium on valmistanud eelnõu, mis lubaks avalikke ametiülesandeid täitval perearstil hoida nimistut kuni ametiaja lõpuni. See ei ole juhus. See on seadus, mis on kirjutatud ühe konkreetse inimese – Karmen Jolleri – jaoks.
Isegi pime näeb, et minister üritab sel kombel õiguslike tagajärgede eest põgeneda. Kui see ei ole klassikaline huvide konflikt ja sügav moraalne langus, mis see siis on?
Tegu on mitmekordse katastroofiga: moraalse, juriidilise, meditsiinilise ja pealegi riikliku sigadusega. Globalistlikku süstimiskarnevali teostanud perearst tõuseb poliitikasse samamoodi nagu sõjaprojektidega seotud tegelased Lehtme ja Vseviov. Üks jälkus viib teiseni.
Amoraalsele ja inimvaenulikule alusele rajatud poliitiline karjäär toob kaasa ainult kannatusi, seadusetust, arrogantsust ja viletsust. Patsiendid jäävad ilma arstita, seadused muutuvad valitsejate isiklike probleemide lahendamise viisiks, ning usaldus riigi vastu mureneb.
Just selline on süvariigi tüüpiline massuurikas: inimene, kes on valmis ohverdama teiste tervise ja elu enda karjääri huvides. Joller on selle nähtuse kehastus. Ta ei ole enam lihtsalt sotsiaalminister – ta on usalduse petmise ja võimu kuritarvitamise sümbol.
Eesti rahvas peab sellistest inimestest ja taolisest poliitilisest kultuurist hoiduma nagu katkust. Isegi üks katastroof nimega Joller on juba liiga palju. Ühtegi globalisti ei saa usaldada, ühtegi liberaali ei tohi lasta võimu lähedalegi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.11.2026