19.10.2017
Nädal Riigikogus #711 – Martin Helme
Mõned poliitikud ja meediainimesed, kes nägid kurja vaeva, et meie erakonnale võimalikult palju kahju teha enne valimisi, on nüüd hakanud rääkima, kuidas meil läks kohalikel halvasti. Tegelikult on meil siiski põhjust väga rahul olla. Tunnistan, et olin ka ise valimisõhtul pisut pettunud selle protsendi pärast, mis üleriigiliselt tuli, kuid kui ma hakkasin numbritesse lähemalt süvenema, läks meel järjest rõõmsamaks.
Esiteks. Panime välja nimekirjad 50 omavalitsuses 79-st. Seda oli rohkem, kui oli IRL-il või sotsidel. Meie häältesaak võrreldes eelmiste kohalikega kasvas viis korda. Saime oma inimesed sisse 39 volikogus. Seega on Konservatiivne Rahvaerakond esindatud pooltes Eesti kohalikes volikogudes. Tegemist on märkimisväärse saavutusega, arvestades, et meil enne oli ühesainsas volikogus oma fraktsiooni.
Saavutus on seda märkimisväärsem, et oleme esindatud kõigis suuremates linnades – asi, mis varasemalt meie erakonnale tema pika ajaloo vältel on jäänud kättesaamatuks. Oleme sees Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Paides, Rakveres, Raplas, Võrus, Valgas, Haapsalus, Türil, Saaremaal. See tähendab, et oleme lisaks maapiirkondadele nüüd esindatud ka linnades. Kandepind on oluliselt laienenud.
Teiseks. Ilgutud on ka selle üle, et saime kohalikel valimistel kehvema protsendi, kui 2015. aasta riigikogu omadel. See ei ole korrektne võrdlus. Erinevad nii valijaskond, valimisringkonnad kui ka see, et kohalikel saavad kaasa lüüa valimisliidud. Kui riigikogu valimistel sai meie poolt häält anda kogu Eestis ja isegi välismaal, siis praegu ei olnud meile võimalik häält anda kolmandikus Eestist. Neis 50 valimisringkonnas, kus meid sai toetada, oli meie häältesaak väga erinev – parim tulemus Märjamaal ja Raplas oli 18 protsenti, nõrgim 3 protsenti – aga keskmine kokku oli 8,4. See on suurem kui riigikogu 8,1. Kui me püüaks kuidagi võrrelda kohalikke ja riigikogu valimisi, siis tuleks see puuduolev kolmandik saadud 6,7 protsendile juurde arvutada.
Samuti tuleks juurde arvutada veerandi jagu valijaskonna muutust peamiselt mittekodanikest venelaste võrra – nad lükkasid latti meie jaoks palju kõrgemaks. Ning kõigele lisaks tuleks juurde arvutada asjaolu, et riigikogu valimistel ei ole valimisliite, mis võtsid praegu enam kui veerandi jagu hääli kindlasti kõigilt erakondadelt, aga julgen väita, et meie arvelt rohkem kui mõne teise arvelt. Tegemist on mõistagi kirvetehtega ja spekulatsiooniga (mis veelkord näitab, kui ebakohane on võrrelda üks-ühele kohalikke ja riigikogu valimisi), kuid kui neid asjaolusid arvesse võtta, jõuame enam-vähem 13-14 protsendi juurde, mida näitasid meile ka küsitlused enne valimisi. NB! Need olid küsitlused, kus küsiti riigikogu valimiste eelistust.
Kolmandaks. Arvestama peame ka seda, et meie nimekirjad koosnesid peamiselt poliitikasse värskelt tulnud inimestest, kes alles koguvad tuntust. Vastas olid igipõlised kohaliku poliitika tegijad, riigikogulased, ministrid, eurosaadikud. Ja vasakmeedia, kes tagus nädalate kaupa sotside narratiivi äärmuslastest ja natsidest. Muu hulgas küttis meedia, mitte meie üles kõrgendatud ootust meie tulemuse suhtes just selleks, et saaks pärast öelda: näääh, ei vedanud välja. Sellises olukorras on tulemus ikka väga hea.
Neljandaks. Meie valimiskampaania läks maksa umbes 220 000 eurot, mis tähendab, et kulutasime ühe hääle peale umbes 5,5 eurot. Teised erakonnad ei ole veel oma kulusid avaldanud, aga kuluaarides on mainitud, et IRL-i kampaania oli 1,4 miljonit, Refil ja Keskil veelgi kallimad. Sotsid kulutasid kuulukse 800 000. Need ei ole ametlikud numbrid, seega võin eksida, kuid neid numbreid vaadates on IRL-i hääle hind veidi alla 30 euro, kahel suurel liberaalil 10-15 euro vahel, sama sotsidel. Naljaviluks mainin ära, et Vabaerakond kulutas ka raha, aga ühtegi häält nad ei saanud, seega on nende hääle hinda võimalik määrata lõpmatuse märgiga. Igatahes on see parim kuluefektiivsus, mis näitab samuti meie erakonna tugevust.
Kokkuvõtteks. Nüüd on meil olemas kohalikul tasandil inimesed, kellel on mandaat ja platvorm seista rahvuslike ja konservatiivsete väärtuste eest kohalikul tasandil, teha poliitikat kohtadel. Näidata, et me oskame lisaks homodele ja immigrantidele rääkida ka inimeste igapäevaelu puudutavatel teemadel. See on oluline pingi pikenemine ja kasvulava uutele talentidele. See on märk meie organisatsiooni kasvamisest ja tugevnemisest, üleriigilise võrgustiku arengust. See kõik on väga hea pind, millelt minna vastu järgmistele poliitilistele võitlustele.