De ja vu, ehk „doktor, siin te juba olite!“

Vanameister Eino Baskin jagas kunagi televisioonis oma kogemust ühelt esimeselt taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peetud koorekihile mõeldud ürituselt. Teda jälitas pidevalt tunne, et see kõik on juba kord olnud. Ent kuidas on see võimalik? Vabariik on ju alles äsja taastatud! Siis tabas teda äratundmine: „Tõepoolest! Sellesama seltskonnaga kohtusime ju hiljuti siinsamas, Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pidulikul tähistamisel!“

Viimastel aastatel on minulgi meie seast lahkunud maestro Baskini seda memuaari üha lihtsam aru saada, mõeldes, millise kergusega on eesti- ja väljamaistest kommunistidest saanud liberaalid ja Euroopa Liidu agarad eestkõnelejad. Eesti NSV ja DDR hingavad täiel rinnal edasi. „Elab veel Beria, kui düsenteeria, vaevab ta hingus tohutut maad,“ laulis J.M.K.E. prohvetlikult.

Oleme tõesti sattunud vihma käest räästa alla, ning elame uues liidus, mille hingus ähib meile näkku ja kuklasse iga päev. Soomlastel on kombeks öelda: „Ennen oli ryssä, nyt on Bryssä“ ja see iseloomustab hästi tekkinud olukorda. „Ryssä“ ei ole, tegelikult oma algupäralt sugugi mitte halvustav nimetus – kui Soome liideti 200 aastat tagasi Venemaaga, oligi uue valitseja üks tiitlitest lausa ametlikult „Koko Ryssänmaan keisari.“ Meie võime siis rääkida sellest, et Euroopa liigub „Kogu Bryssämaa keisri“ ametisseupitamise poole. Tendentsid on silmnähtavad ühtsete poliitikate reaalsuseks tegemise protsessis. Ühtse kaitsepoliitika väljakulutamine, Euroopa Valuutafondi ja Euroopa majandus- ja rahandusministri ametikoha loomine on vaid üks etapp „uue, õnneliku Euroopa rajamisel helges tulevikus.“

Selle protsessi jaoks on olemas üks põhjendus – muidu ei saavat Euroopa uute väljakutsetega hakkama. Ehk siis – keegi loob kõige pealt kriisiolukorra ja seejärel sunnib kõiki sellega toime tulema kriisitekitaja tingimustel. Nagu mõni aeg tagasi leiti ka Riigikogus, et peab vastu võtma laste turvatoole, ehk liiklusohutust, käsitleva seaduse, mille kohaselt vaid ühe teatud ettevõtte tarnitavad turvatoolid vastavad Euroopa Liidu standarditele. Ehk siis – jutt sama: tahame, et kõigil oleks hea ja turvaline (see sõna on nagu indulgents, mida kasutades ei tohiks enam ükski kriitikanool lendu minna) ja meie teame, mida teil on heaks eluks vaja. „Partei (loe: Euroopa Komisjon) on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus.“ Kus ma seda juba lugenud olen?

Euroopa Komisjon, mis meie elu nüüd määrab ja manab Visegradi riike demokraatia ründamises, ei ole demokraatlikult valitud. Sinna määratakse inimesi, kes on tõestanud oma ustavust ideele Euroopa Ühendriikidest. On tekkinud uus nomenklatuur, kes saab ustava ja lojaalse teenistuse eest nautida hüvesid. Neile, kes varemalt Eestis Oktoobripühade punaste loosungite all vahuveiniklaase kokku lõid, sai selgeks ruttu, mida on vaja sogases veel kalade püüdmiseks. Kes hiljem sündinuina on areenile astunud, on nende näol leidnud endale head õpetajad. Tegemist on rüveda enesemüümisega ja oma rahva huvide mahaparseldamisega. Kus ma sellega juba kokku puutunud olen?

Uus maailmakord vajab ka uusi agitatsioonibrigaade, ning need on täiesti olemas, kuigi me nimetame neid tänapäeval peenemalt, kunstilisemalt. Ka agitaatorid ise ei soovi end sellisena positsioneerida, seepärast räägime visionääridest, kolumnistidest, analüütikutest, vaatlejatest. Sisuliselt on meil aga tegemist lihtsalt propagandistidega, kes ei erine millegagi agitatsioonigruppidest, kes ENSV ajal mööda töökollektiive ringi kärutasid ja laulsid laule headest kommunistidest ja pahadest progressi vaenlastest. Miks see mulle nii tuttav tundub?

Kõigele selle vaadates ongi tunne nagu teisel vanameistril Sulev Nõmmikul, kes kinofilmis valges kitlis mööda sanatooriumi ringi kappab ja hämmeldunult ringi vaatab, taipamata, kus ja mis ajas ta viibib. „Doktor! Siin te juba olite!“ Tõepoolest – kus ma seda kõike juba näinud olen?