12.02.2018
Kadri Simson
Majandus- ja taristuminister Kadri Simson väitis täna Riigikogus, et kokkuhoid ehitamisel Tallinn–Tartu maantee ohutust ei mõjuta. EKRE fraktsiooni saadikud leiavad ekspertide hinnangutele tuginedes, et riik rikub omaenda kehtestatud tee-ehituse norme, mis halvendab valmiva teelõigu kvaliteeti, vastupidavust ja liiklusohutust.
Täna käis Kadri Simson Riigikogu ees vastamas EKRE arupärimisele, miks ei vasta Tallinn -Tartu maantee Kose – Ardu ning Ardu – Võõbu teelõigu projektid ministri kehtestatud normidele. Arupärimises juhiti tähelepanu, et Kose-Ardu ja Ardu-Võõbu teelõigud on ette nähtud esimese klassi maanteena, kus projektkiiruseks on arvestatud 120 km/h.
Majandus- ja taristuministri 5. augustil 2015 määrusega vastu võetud „Tee projekteerimise normide“ kohaselt peab vastavate projekteeritud sõiduraja laius olema 3,75 meetrit ning peenra laius 2,5 meetrit. Tegelikes projektides on aga iga sõidurada hoopis 25 cm võrra kitsam kui peaks ehk 3,5 meetrit ning peenra laius 50 cm võrra kitsam kui peaks ehk 2 meetrit. Kummagi projekti raames on planeeritud välja ehitamata jätta viimane kiht asfaltbetooni.
Tegemist on kehtivate normide rikkumisega, mille tagajärjel kannatab ekspertide sõnul valmiva teelõigu kvaliteet, vastupidavus ja liiklusohutus.
Minister Kadri Simson teatas Riigikogule, et kokkuhoid Tallinn–Tartu maantee Kose–Ardu ja Ardu–Võõbu lõikude ehitusel tee ohutust ega koormustaluvust ei mõjuta. Ta üritas Riigikogu veenda, et selles samas 2015. aasta majandus- ja taristuministri määruses on lubatud kasutada teede projekteerimisel ka Eestile lähedastes kliimavöötmetes asuvate Euroopa riikide projekteerimise norme ning muid juhendmaterjale, kui sellega luuakse tingimused ohutuks liiklemiseks. Sageli kasutatakse Eestis teede projekteerimiseks Rootsi norme, mis tagavad Põhjamaade tasemel liiklusohutuse.
Laiemaid teepeenraid peab Simson suures osas ajalooliseks pärandiks ajast, mil sõidukid tehnilise rikke tõttu pidi tihtipeale tee ääres seisma jääma. Tänaseks on sõidukipark ministri sõnul muutunud kaasaegsemaks ning tehtud on uusi ja ohutumaid peatumisvõimalusi nagu tanklad, parklad või SOS-taskud.
Samuti rääkis Simson, et Riigikontroll on teinud koostöös Tallinna Tehnikaülikooli teadlastega ettepanekuid, mis sõiduteid odavamalt ehitada. Muu hulgas leiti, et maantee rajalaiuse vähendamine 25 sentimeetri võrra senise 3,75 asemel võimaldaks vähendada ehituskulusid, seejuures liiklusohutust halvendamata.
Simson ütles, et Eestis on ka varem rajatud I klassi maanteed, mille sõiduraja laius on 3,5 meetrit ning kindlustatud peenra laius 2 meetrit. Minister märkis, et kõige pealmisest asfaldikihist on võimalik tänaste väiksemate koormuste juures loobuda ning ehitada tee valmis siis, kui liikluskoormus seda nõuab. Seni pole ministri sõnul negatiivseid ilminguid tuvastatud.
Ministri vastuste peale tegi EKRE saadik Henn Põlluaas iroonilise märkuse, et äkki ei peaks norme ka teistes valdkondades enam arvestama, näiteks elamuehituses ja toiduainetööstuses? “Me hoiaksime sellega ju palju raha kokku,” tögas Põlluaas.
EKRE esimees Mart Helme tsiteeris pärast Simsoni sõnavõttu rahvasuud, mis ütleb, et “ihne maksab topelt”. “See, mida me teeme praegu oma maanteedega, kõikide nende kokkuhoidudega, selle eest maksame me tulevikus topelt. Kui me praegu jätame peamise kihi õhemaks, siis mõne aasta pärast peame hakkama tegema remonti ja täiendavaid ehitustöid, mis lähevad kallimaks kui selle asja tegemine korraga,” kõneles Helme.
“Me teame väga hästi, et on alati võimalik oma vastustes tugineda igasugustele audititele. Aga vabandust, ma märkan jällegi sellist jesuiitlikkust. Ühtedel puhkudel auditite tulemused on just nagu kohustuslikud ja õigustavad, teistel puhkudel me ei pööra nendele audititele mitte mingit tähelepanu.”
Helme sõnul ei jää negatiivne tagasiside tulemata. “Negatiivne tagasiside tuleb – õnnetuste, vigastatute ja surmasaanute näol. 21. sajandil arenenud Eesti Vabariigis, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigis peaks olema põhimaanteedel ammu juba 2 + 2 vastavalt meie ilmastiku- ja klimaatilistele tingimustele, nii et me võiksime sõita ka talvel 110-kilomeetrise tunnikiirusega, välja arvatud juhtudel, kui tõepoolest ootamatult hakkab taevast sadama väikseid poisse ja pussnuge.”
“Ja sellisel juhul olen mina tähele pannud, et enamik Eesti juhtidest sõidab väga mõistlikult ja väga mõõdukalt. Olen pika staažiga autojuht ja sõitnud kiilasjääga, jäätuva vihmaga, tuisuga, paksu lumega, igasugustes tingimustes. Sellistes ekstreemsetes tingimustes, muide, väikesed kõksud võivad olla, aga suuri õnnetusi tavaliselt ei ole, sest absoluutne enamus, 99,9% juhtidest valib sobiva sõidukiiruse.”
UU