16.02.2018
Dresdeni pommitamine
“Dresdenis toimunut võib pidada kõikide aegade julmimaks veresaunaks. Ent sellest ei räägita, sest võidetuile on määratud vaid tunda häda,” kirjutab Roland Tõnisson Dresdeni pommitamise aastapäeva puhul.
Ajaloost on teada, et ükskord 4. sajandil eKr kimbutasid etruske gallialased. Etruskid kutsusid appi roomlased, need said aga Allia lahingus lüüa, ning pidid Rooma linna hõivanud võitjatele andma lunaraha – 1000 naela kulda. Maksma pidid roomlased gallialaste poolt toodud mõõtude järgi, mis olid aga võltsitud raskemateks. Roomlaste rahuolematusele vastates heitis gallide juht Brennus kaaludele lisaks ka oma mõõga, öeldes: „Häda võidetuile!“ – „Vae victis!“ Roomlased maksid nurisemata välja kokkuleppele mittevastava, suurema summa.
Vanem põlvkond mäletab, kuidas ENSV-s asuvates ettevõtetes töötasid pärast sõda Saksamaalt väljaveetud masinad – minagi pressisin veel 1989. aastal kuulsatele pappkohvritele mustreid pressiga, mis oli siis saanud juba enam kui 100-aastaseks. Saksa värk oli aus ja töötas tõrgeteta. Praktiliselt kogu Ida-Saksamaa, selle tehased ja ka paljud inimesed, veeti Nõukogude Liitu.
Soomlased korraldasid 1952. aasta olümpiamängud, makstes paralleelselt Nõukogude Liidule kahjutasu selle eest, et NSVL pidi sõjas soomlaste peale oma rahvamajanduse saavutusi kulutama.
Materiaalsest kahjust on tunduvalt olulisim vaimne tasalülitamine. Brennus võttis oma gallialased ja kulla kaasa, ning läks minema. Järgmised vallutajad tulid Rooma linna alles kaheksasada aastat hiljem. Pärast seda, kui Rooma oli muutunud nautlevaks, nõrgaks ja oli sisse toonud miljoneid barbareid, ehk võõrtöölisi (kes elatusid põhiliselt rendisõdurlusest ja pensionitest) ja Rooma kodakondsus, mille olemasolu veel apostlite ajal peeti auasjaks, oli muutunud odavaks nagu kommipaber. Või konteksti arvestades pigem nagu äravisatav viigileht, kui selle sisse keeratud oad, kala ja keedetud nisu olid ära tarvitatud. Selle kaheksa sajandi jooksul said roomlased olla ka maailma vägevad, ent häbiväärne kaotus ja ebaõiglane lunamaks gallialastele olid selline juhtum, mida ei unustatud kunagi. Sest ebaõiglus ruineerib. Kui ebaõiglus kestab piisavalt kaua, saab sellest normaalsus. Näiteks perevägivalla ohver hakkab arvama, et tema on süüdi olukorras, milles ta antud hetkel viibib.
13.-15. veebruaril meenutatakse Saksamaal tagasihoidlikult, et mitte kedagi solvata, Dresdeni pommitamise ohvreid. Neil päevil, aastal 1945, sooritasid Briti ja Ühendriikide umbes 800 pommitajat linnale 34 tunni jooksul neli rünnakut, milles Elbe-äärseks Firenzeks nimetaud linn purustati ja hukkus määratu arv inimesi. Minimaalne arvatav ohvrite arv on 25 000, maksimaalne kümme korda suurem.
Kuigi vaippommitamisega purustati ka Frankfurt, Hamburg, München, Kassel, Würtzburg, Darmstadt ja Pforzheim, ent Dresdenis toimunut võib pidada kõikide aegade julmimaks veresaunaks. Ent sellest ei räägita, sest võidetuile on määratud vaid tunda häda.
Dresdenis, käsitööliste ja kunstnike põlises linnas, oli terve sõja ajal olnud võrdlemisi rahulik, sest sellel puudus sõjaline tähtsus – siin ei olnud väekoondisi, ega sõjatööstust, vaid hoopis hulk haiglaid, kus raviti haavatuid ning sõjainvaliide. Ja 13. veebruaril 1945 valmistus linn vastlapidustusteks – nii palju kui sõjaaeg seda võimaldas. Linn oli nüüd täis haavatuid ja sõja eest pagenud inimesi, ning neile mõeldes andsid oma parima karnevalikostüümidesse riietatud lapsed ja noored. Suur enamus neist hukkusid järgnevates rünnakutes linnale heidetud süütepommide läbi.
Esimene rünnak algas kell 22.09 ja 24 minuti jooksul muutis see kesklinna asfaldi lõõmavaks põrguks. Tuletormi tekkeks on vaja palju hapnikku ja kui mitu väiksemat tulekollet ühinevad, tähendab see kunstliku tornaado teket, kuna see tõmbab ligi suure määra õhku. Tuletuul põletas inimesed hetkega, keldritesse varjunud lämbusid hapnikupuuduse käes.
Esimese ja teise rünnaku vahel oli kolm tundi. Kümned tuhanded inimesed kogunesid Grosser Garten’isse ehk Suurde Aeda. Teine rünnak algas kell 1.22 kaks korda suurema pommivaruga ning eesmärk oli viia häving ka sellesse suurde linnaparki. Liitlased võisid tulemustega rahule jääda ja mina soovin säästa lugejaid pealtnägijate kirjeldustest.
Lääneliitlased on sageli vabandanud Saksa linnade pommitamisi sakslaste rünnakuga Coventry’le, kus hukkus 380 inimest. Loomulikult võib selle rünnaku tsiviilelanike vastu liigutada sõjakuritegude hulka. Samas oli Coventry ka sõjatööstuspiirkond kui Dresdenis toodeti portselani.
Dresdeni ja teiste linnade pommitamise pärast ei ole ei Suurbritannia ega USA vabandust palunud. Kuninganna Elisabeth on vältinud tervet teemat ja kui Canterbury peapiiskop ongi avaldanud kahetsust selle veretöö üle, siis, arvestades Inglise kiriku ülimadalat reputatsiooni Ühendkuningriigis, ei ole see kuidagi tõsiselt võetav žest. Konservatiivne parlamendiliige Philip Daves on nimetanud peapiiskopi andekspalumist tõeliste asjaosaliste eest enam kui imelikuks („bizarre“). Tema oponendid ootavad aga, millal esiteks vabandab Angela Merkel välksõja, ehk Prantsusmaale tungimise eest.
Sõjaajaloolane Richard Overy on oma raamatus „Pommitussõda: Euroopa 1939-1945“ („The Bombing War: Europe 1939-1945) seisukohal, et on vajalik vabaneda müüdist, mille kohaselt oli pommitussõja initsiaatoriks Hitler. Ta väidab, et Saksa linnade pommitamine algas 10. mail 1940. aastal, mil Saksamaa tungis Prantsusmaale ja Churchill vahetas peaministri toolil välja Chamberlain’i, kes oli tsiviilobjektide hävitamise idee äge vastane. Churchill oli juba aastal 1917, mil ta oli Briti sõjatööstuseminister, üritanud luua eraldiseisvat lennuväge ja rakendada seda Saksa tööstuspiirkondade ründamiseks õhust. Seega ei olnud 1940. aastal tegemist mitte kättemaksuga Saksamaale, vaid katsega stabiliseerida Prantsuse vägede jaoks „välksõja“ tõttu kujunenud katastroofilist olukorda.
Briti õhujõudude ülem, kes korraldas kõnealuse genotsiidi, on pärast sõda maininud, et vajadusel hävitaks ta Dresdeni veel kord, ning teda ei ole selle eest kohtusse veetud. Churchill puhkas sõja lõppedes närve Como järve ääres maalides, ega kahetsenud kordagi sadade tuhandete laste ja naiste mõrvamist. Vahest vaid selle võrra, et halbade ilmastikuolude tõttu ei olnud võimalik Dresdenit pommitada varem, enne Jalta konverentsi (4.-11.veebruar 1945) ja avaldada seega läbirääkimistel muljet demokraatia erivormi ehk „idademokraatia“ (nagu seda nimetas USA president Roosevelt) juhile Stalinile.
„Sõjas ei ole süütuid,“ ütleb ajaloolane Antony Beevor. Vägivald sünnitab vägivalda ja sellest saavad haaratud kõik pooled. Hitleri režiimi kuritegudele õigustust ei ole, ent ka 21. sajandil elab jõudsalt põhimõte „häda võidetuile“ ning õiglust mõõdetakse väga erinevate mõõtudega. Mida aeg edasi, seda arusaamatumaks etalonid muutuvad.
Euroopal seisavad ees väga rasked ajad, ning eraldi elades, siblides oma minevikus, süüdlasi otsides ja ka süütute üle kohut mõistes kuluvad aeg ja jõud vääralt. Euroopal on aeg lõpetada oma peretülid ning paluda üksteiselt andeks, nagu seda on näiteks tehtud vanades kristlikes kultuurides – enne päikese loojumist tuleb igaühega oma peres suhelda ja paluda andeks, kui on üksteise vastu eksitud. Euroopas, mida silmakirjalikult praegugi ühtseks pereks nimetatakse, peavad kord suures kakluses alla jäänud iga päev küürutama võitjate ees ja tundma end süüdi kõiges, mis päeva jooksul, eile või üleeile on toimunud. Rääkides „euroopalikest väärtustest“ ilma andestust palumata sooritatud sõjakuritegude eest on silmakirjalik, ebaõiglane ja alatu.
Heale lugejale võib aga soovitada lugemiseks saksa päritolu ameeriklase Kurt Vonneguti teost „Tapamaja korpus viis ehk Laste ristiretk.“ Tema viibis sõjavangina Dresdenis kui seda pommitati. Ja muidugi soovitan lugeda ka sündmuste pealtnägijate meenutatut, ent see vajab tugevat närvi.
Roland Tõnisson