22.02.2018
Tõrvikurongkäik 2017
Vabariigi 100. aastapäeval toimub Tallinnas rahvusmeelsete inimeste suur tõrvikurongkäik, millest on lubanud osa võtta ka paljud tuntud inimesed. Hannes Võrno, kes eestlastele tutvustamist ei vaja, postitas sel puhul oma blogisse loo “Tõrvikurongkäik”, mille rahvuskonservatiivne portaal tema nõusolekul ka avaldab.
“Ma ei ole ainus, kes on nõnda tundnud ja mõelnud. Kindlasti on neid, kes mõtlevad täna ja tunnevad ka homme nii. Raudselt on palju neid, kes ei suuda meid mõista, ja küsivad imestades: “Aga kuidas teisiti?”. Jutt on kõhklustest, mis pugenud inimeste hinge, aga tahavad sealt välja.
Mäletan, kui saime relvavendadega taasiseseisvumise järel taastatud traditsiooni kohaselt lõpuks kätte Solingeni tehasest saabunud maaväe ohvitserimõõgad. Neid tehti kindel hulk ning nad kõik on tänaseks kellegi kätte hoida ning kanda antud. Minul on Eesti Vabariigi ohvitseri mõõk number 0015. Esimesel iseseisvuspäeva sõjaväeparaadil olid meil veel pruunid, nahast portupeed, sest “vabariigiaegseid” kootud siidivöid ei jõutud valmis. Lasime siis endile õmmelda õhukesed, valgest kvaliteetsest tallenahast sõrmkindad. Suvised õhukesed ning talvised, sooja voodriga.
Meil olid enda kuludega õmmeldud sinelid, tavavormid ning korralikud peene liistuga ja heast nahast nöörsaapadki ostsime omale ise jalga. Meie, see tähendab vabatahtlikest reservohvitseridest omal soovil moodustatud Eesti riigilipu toimkonda. Olen kandnud Eesti riigi lippu kümnel üleriigilisel sõjaväeparaadil ning täna, olles selle järgmistele väärikatele meestele edasi andnud, tunnen ma meie endi üle siirast uhkust. See on olnud suurim au, mis mulle minu elatud elus on antud.
Mäletan, et kord tõusis kellegi pahameel sellest, et Eesti kaitseväe truudusevande admisel ja suurematel tähtsündmustel õnnistab kaitseväe kaplan asjaosalisi Jumala armuga. Mäletan hästi mitmeid suure suuga “sõjamehi”, kes kindral Ants Laaneotsa ja mõnd teistki kaitseväe kõrgemat ohvitseri siunasid. Kuidas saavat need mehed anda taas truudusevande, kui nad on kord seda juba ühe teise armee rivis ja teise lipu all teinud? On soiutud ka sel teemal, et kas muukeelsed mehed, kes täna Eesti väeosades vandeandmise päeval seda teevad, ikka on Eestile truud?
Kes te sellised õige olete, et seda neilt meestelt ja naistelt küsida julgete? Mõistmatud, kes ei hooma, et see rivi ees antud truudusevanne antakse neile, kellega koos seistakse lipurivis. See üksus on kokku tulnud, harjutanud ja nüüd vande andnud, et samas koosseisus, tulgu mis tuleb, üksteist alt ei veeta. Olen andnud saadikuvande Riigikogu liikmena. Lubanud jääda alati truuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Olen ohvitserina andnud vande loobuda vajadusel oma elust, et kaitsta relvaga käes Eestimaad. Ma olen vandunud mehena, eestlasena ja patrioodina truudust oma maale ja rahvale ning need on asjad, mida ma võtan igavesti surmtõsiselt. M.E.P
Minu riik, olgu see kelle juhtida tahes, on võtnud minult need lubadused ja peab võimaldama mul mu antud vandeid ka täita. Kui ta seda ei suuda, ei saa või ei taha, on tema mind petnud. Ma tahan oma riiki tõsiselt võtta. Ma tahan, et minu riiki võtaksid tõsiselt kõik teised rahvad ja riigid. See on minu kodanikuõigus, oma antud vande eest riigilt sellena käitumist nõuda.
24.veebruar on Eesti Iseseisvuspäev. See on kõige tähtsam päev Eesti riigi olemasolemise jaoks. Kui mõelda inimesele ja tema iseseisvusele, siis kui iseseisev ta ikka kohe sündides on? Inimeseks kasvamine ja iseseisvaks saamine tuleb aja, töö, kogemuste ning haridusega.
Minu silmis istub Eesti täna nagu saja-aastaseks saav mutike, kelle pisikeses ärakraamitud toakeses kepsutab voodi ümber kamp õnnelikke munitsipaalametnikke ja ajakirjanikke. Et nemad veel nii vanad pole, püüavad nad teha ise seda nägu, mida peaks tegema sünnipäevalaps. Eideke ei ole enam väga iseseisev. Ta vajab igapäevast abi ning hooldajat. Tema argipäevades on minekuootus ärkvel olles ning enda Jumala kätesse andmine unne suikudes. Tema retsept noortele, kuidas nii kaua elada, on lihtne – seisa alati üksnes selle eest, mis kallis. Võitle lõpuni.
Kõhklus, millest sissejuhatuses kirjutasin, ongi sellega seotud. Seista selle eest, mis kallis, kuni lõpuni. Kallis on mulle see vaatepilt, kui paraad on rivistatud ning läheb marsile. Ma vaatan seda tundega, mida annab mulle ainult iseseisev Eesti. Sel aastal lähen ma Eesti Iseseisvuspäeval ka õhtusele tõrvikurongkäigule. See ei ole üldse poliitiline ja millegi vastu, mida ma esimestel aastatel pelgasin ja tean paljusid arvavat. See on sünnimaa iseseisvuse ühine austamine. Tulede välja toomine ning üksmeeles ja rahus edasiminek.
Nõnda kui päeva algus koos rahvuslipu heiskamisega Pika Hermanni torni ei ole ühegi partei nägu, pole seda ka üksmeelne tõrvikurongkäik pidupäeva lõpus. Ma ei lähe sinna kellegi ega millegi vastu protestima ega meelt avaldama. Ma lähen ise ja kutsun sinna oma kaasmaalased, soovides, et meid oleks rohkem kui valitsusele viinahinna nina alla hõõrujaid ja kestvustorisejaid. Olgem väärikad ja austagem Eestit, üksteist ning iseennast. Kohtume Iseseisvuspäeva õhtul tõrvikurongkäigus!”
Hannes Võrno blogiga saab tutvuda https://hannesvorno.blog/.