28.02.2018
Tõrvikurongkäik 2018
On juba ammugi selge, et riigi ees seisvate probleemide lahendused ei ole enam võimulolijate teha, kui nad on enda ja rahva vahele müüri püstitanud ja seda tõdes ka üks rahvapoliitikute nelik.
Teisipäevases Tallinna TV saates “Otse kümnesse” olid lisaks saatejuht Peeter Ernitsale kohal ka sellised tuntud inimesed nagu Inga Raitar, Mart Helme ja Ülo Vooglaid. Esimeseks teemaks võeti Mardi 10-protsendiline toetus peaministri kohale kandideerimisel, mida poliitik ise nimetab avansiks. Vaagides teiste erakondade liidrite positsioone nentis Mart Helme, et sotside Ossinovski ja IRL-i Seeder on oma erakondade väikese usaldusprotsendi tõttu maadligi, kuid Jüri Ratasele jagus tal häid sõnu.
Kaja Kallase kohta usub Helme seda, et tegu saab olema poliitoravate uue vapiloomaga, kellele on nii RE-s kui ka osal ühiskonnast kõrgendatud ootus. Kaljulaidi sarnaselt võib ta kokkulepete kaudu saada peaministriks seetõttu, et on naine, kes suudab tülitsejaid rahustada, kuid tal tuleks Reformierakonna toiduahela edasise söötmisega kõvasti vaeva näha.
Edasi läks jutt Vabariigi juubeli tähistamise peale ja Inga Raitar tuletas meelde, kuidas peavoolumeedias näidati Mart Helmet tõrvikurongkäigu eel kummalise käeviipega kõnet alustamas. Mart ise nendib, et EKRE kallale minnakse juba iga pisemagi asja pärast, kasvõi nime “Jansen” kirjapildi tõttu, samas kui sotsiaalmeedias liiguvad pildid presidendi poolt monumendi jalamile asetatud pärjalindi vigasest tekstist.
Kuna Peeter Ernits hindas Lätis ja tõrvikurongkäigus käijate arvu võrdselt 5000-le, siis kujutles Inga Raitar riiki kahe paralleelse reaalsustoruna, kus ühed sõidavad autoga protestiks Lätti, teised, ERM-is pidutsejad aga süüdistavad neid alkoholismi propageerimises. Mart Helme tõi välja reaalsuse, et nii tõrvikurongkäigus kui ka Läti-aktsioonil käis palju lastega inimesi ning Inga Raitar jutustas oma emast, kes pidas heaks uudiseks, et 92 protsendile eestlastest ei meeldinud NO aastapäevafilm. “Kõik 92 protsenti ei saa olla harimatud,” leidis ta.
Ülo Vooglaid ütles, et see on lausa uskumatu, kuidas veerandsajandiga on juhtkond rahvast sedavõrd võõrandunud, et peab neid lolliks, ja see rahvas omakorda pöörab nende vastu. Inga Raitar seletas asja psühholoogiliselt sellega, et võimuinimesed peavad oma utoopiatesse uskuma, muidu jäävad nad ise rumalaks ja Mart Helme lisas, et kui asjapulgad ise oma väljaöeldut ei usuks, läheksid nad hulluks, sedavõrd rumalad on nende ideed — näitena tõi ta Kaljulaidi usku, et võõrastest saab eestlasi teha.
Inga Raitari sõnul olid Kersti Kaljulaid või siis tema nõunikud kõne kallal palju vaeva näinud ja püüdnud jätta mulje, nagu räägitaks paljudest tähtsatest asjadest. Samas aga küsis riigipea retooriliselt “Millise Eesti me oma lastele jätame?” ja jättis ise vastamata. “Vabandage, teie olete praegu võimu juures ja peate sellele ka vastama,” pahandas Inga Raitar, kelle arvates on irooniline see, et ka filmis võeti metsa harvesteriga maha — oleks see püsti jäetud ja video asemel ERM-is ühislaulmine tehtud, poleks keegi pidanud minestama ja rahvas olnuks õnnelik.
Ülo Vooglaid nentis, et ei taha presidendi kõnet isegi kommenteerida. “Taotlus oli, aga see polnud siiras, probleeme ja lahendusi polnud lahti võetud,” lausus ta ja Mart Helme nimetas seda lõika-ja-kleebi-kokku-kõneks, kus teemad on lihtsalt eraldi võetud ja siis kokku kuhjatud. Mart juhtis tähelepanu ka sellele, et ilmselt soovitati presidendil EKRE-t otse mitte rünnata ja see rünnak võeti ette läbi Konstantin Pätsi riigipöörde-järgse tsitaadi, millest too pidas rahvuslust pahaks — nii ei öelnud Kaljulaid midagi halvasti, Päts ütles.
Peeter Ernits meenutas rahvusvahelist näitust Vabaduse väljaku lähedal kunstisaalis, mida ta nimetas süljelärakaks Eesti rahva näkku, sest kogu näitus üritas tõestada, et rahvusriik on ajast ja arust. “See on nii, nagu näidataks saja-aastasele, kui mõttetut elu sa elanud oled,” kirjeldas ta. “Ja see toimus Eesti100 egiidi all esindusväljaku ääres, kohas, kus järgmisel päeval hakkasid Eesti riigi kaitsjad marssima!”
Inga Raitar nentis, et kui varem oli mõiste proletkult, siis nüüd on projektkult. Kogu valitsemine käib tema sõnul läbi projektide, olgu see siis ehituses või kultuuris ja sellest sünnivad sellised nähtused nagu rändrahn-oksendav siil. Saamaks raha, teevad kunstnikud projektetendusi, mille nõudeks on, et see peab šokeerima — kui ei šokeeri ja tähelepanu ei ärata, siis raha ei saa. Raha jaotajad seavad ette oma valupunktid, näiteks seksuaalvähemused, ja isegi kui midagi head ei tule, on šokikunstnikel raha käes ja saab minna järgmise projekti jaoks raha küsima. Peeter Ernits lisas, et isegi EV100 puhul peab see kellegi arvates kindlasti üldsust šokeerima.
Mart Helme sõnul on juba president Ilvese ajast mentaliteet, et Eesti on konnatiik, siin pole mõtet isegi eliit olla, vaid peab murdma Euroopa ja rahvusvahelisse eliiti, olema osa õukonnast. Ta nimetas seda kadakaeuroopluseks ja võrdles seda daamikestega, kes püüavad peenelt teed juua, sõrm püsti ja väidavad, et nemad pole sellised, nagu need matsid neist allpool.
Inga Raitar kritiseeris sellist elitaarsust, mis on ehitatud püüdlusele pääseda hästitasustatud kõrgametnike hulka, keda rahastatakse sellest teisest, Lätis käinute reaalsustorust, et siis neile nende endi raha eest “euroopalikku kõrgkultuuri” viia. “Ametnike ringkaitse ja projektipõhine asjaajamine võimaldab kõrvale lükata need, kes sama asja ei aja,” märkis Ülo Vooglaid. “See on rahvale vastik ja nad vaatavad pealt, et ehk hakkab “eliidil” häbi, aga ei hakka! Rahva kannatus on pikk, aga mitte lõpmatu,” hoiatas ta.
“Aga miks peaks neil häbi olema, kui nad annavad üksteisele auhindu ja kultuuripreemiaid,” küsis Inga Raitar, kelle sõnul on igasugustes sihtasutustes palju raha ja udupeeneid ameteid, mida rahastatakse samuti teisest reaalsustorust. Tema hinnangul kanaliseeritakse rahva rahulolematus mujale ja ta tõi näiteks juhuse, kus metsaseaduse muutmise eel koondus metsa kaitseks päris suur hulk aktiivseid noori. Siis aga suunas üks neid juhendanud ja rahastanud sihtasutus noored hoopis väheste Eesti karusloomafarmide kallale ja kuni arutleti, mida võiks väikefarmide omanikud alternatiivina teha, oli metsade raievanuse alampiiri 60 aasta peale alla viidud.
Inga Raitari loo peale kahest ametnikudaamist, kes arutlesid, kuidas metsatalus elavatele üksikutele vanainimestele droonidega leiba ja piima viia või nad sootuks ümberõppeks linna tuua, tõi Mart Helme võrdluseks Marie Antoinette, kes olevat rahvale soovitanud leiva puudumisel kooki süüa. Ka Peeter Ernits nentis oma maakohas kauplust pidavast sõbrast rääkides, et maainimesed on üksi jäetud ja neile käiakse peale: “Miks te ei lähe linna?”
“Maa ei ole koorem, vaid ressurss, ja kõne all võib olla ainult see, kuidas seda heaperemehelikult ja jätkusuutlikult majandada!” väitis Mart Helme kindlalt.
Inga Raitari sõnul on talumees võimukandjate jaoks liiga sõltumatu, neile on vaja kuulelikke ja sõltuvaid inimesi ning seetõttu luuakse maal olukord, kus nad tunneksid ennast üksi. Mart Helme arvamuse kohaselt tehakse seda seetõttu, et maarahvas on arvestatavaim demograafiline taastootja, kes takistab eesti rahva väljavahetamise protsessi.
Ülo Vooglaid nentis, et kui riigis on kriis, tuleb kõike muutma hakata, aga meil pole eestlaste demograafilise situatsiooni parandamiseks juba praegugi suudetud mingeid eeldusi luua. Inga Raitari sõnul muutub Eestis üha populaarsemaks enese riigi rinna külge imemine, sest projektipõhine põlvkond otsib mugavuspõhist elu, millesse lapsed ei mahu.
“25 aastat tagasi tegid noored tudengitena lapsi, kuigi teadsid, et elu läheb raskeks — aga nad uskusid oma riiki,” meenutas ta. “Nüüd sihib see projektipõhine põlvkond head elu ja head karjääri ja miks nad peaksid lapsi tahtma, kui need teevad elu ebamugavaks!”
Rääkides rahvastikupoliitikat välja töötavast komisjonist arvas Mart Helme, et kui on vaja midagi põhja lasta, siis tasub moodustada komisjon, mis koondab kõige erinevamaid inimesi, kes pidevalt parandavad midagi ja venitavad, sest poliitikud tahavad, et midagi ei muutuks. Helme hoiatas noori, et heaoluühiskond ei jää kestma, pensionifondid lähevad tõenäoliselt pankrotti, eurot ootab ees devalveerimine ja ainsaks pensionisambaks on lapsed. Ta meenutas oma äia, kes enne lahkumist ei suutnud puidki tuppa tuua, kuid temal olid pere näol lähedased olemas.
“Ärge mõelge pensionisammaste, vaid laste peale, nemad on veri teie verest ja nad aitavad teil elupäevi lõpule viia,” soovitas Helme. Tema sõnul on meil välja kujunenud dekadentlik elulaad, suurpered on lakanud olemast, meil peaks alles olema põlvkondadeülene üksteise abistamine ja kui lähedasi pole, siis tuleks appi riik.
Inga Raitar nentis, et vaesusel on üksikema ja eelisseisundis olijatel linnapreili nägu. Tema arvates on praegu vajalik Eesti riigi tervikvisiooni loomine, mis paneks noored uskuma oma riigi tulevikku.
Ülo Vooglaiu sõnul pole rahvastikuga tegeledes võimalik rahvastikuküsimust lahendada, tegelda tuleb nende asjadega, millest sõltub taastootmine, kümne protsessiga, mis kas takistavad või soodustavad seda. Seejuures hoiatas ta, et takistuste mahavõtmisega ei teki kohe soodustavaid protsesse. Suurimaks ohuks peab ta ametnike diktatuuri, kes ei saa ühtegi probleemi lahendatud, kuid saavad igat lahendust takistada.