13.03.2018
PICT5214[2]
Selle küsimuse esitan poliitikutele, ajakirjanikele, tippjuhtidele ja visionääridele, ühtekokku Eesti avaliku elu tegelastele. Et riik on sattunud rahvastikukriisi, sellest olen kirjutanud piisavalt palju nii üksikartiklites kui netiraamatutes, viimastel kuudel ka Riigikogu rahvastikupoliitika töörühma tegevust käsitlevates ülevaadetes.
Etteheite põhjendatust selgitan tõsiasjaga – guugeldades päringuga „rahvastikukriis“ leian esimese kolmekümne viite hulgas liiga palju enda nime. Viited tulevad ja lähevad, aga teatud püsivuse leiame neis ometigi. Igaühel on võimalus seda kontrollida. Esikohal selles valimikus on Riigikogu teave rahvastikukriisi probleemkomisjoni olemasolust ja tegevusest. Auhinnalisel teisel kohal on konservatiivsed netiportaalid „Objektiiv“ ja “Uued Uudised” teemakohaste materjalidega, millele järgnevad koguni seitse – kaheksa Jaak Uibu nimega seotud viidet. Järgmise kahekümnest viitest koosneva portsjoni hulgas esineb Jaak Uibu nimi seitsmel korral, niisiis kolmekümnest pooltel juhtudest. Vaevalt on mul soovi selles ebaproportsionaalsuses ennast süüdistada. Aga keda siis?
Vaatame, keda veel leida võib, kes on kirjutanud või kirjutavad rahvastikukriisist. Teise kümnendkonna hulgas on müügipakkumisel Edgar Savisaare 1986. aastal koostatud kogumik „Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis“, siia kuuluvad majandusanalüütik Peeter Tammistu artikkel Ärilehes ja endise sotsiaalministri Siiri Oviiri kirjutis tähelepanuväärse alguslausega „Meil on sügav ja tõsine rahvastikukriis…“. Kolmanda kümnendkonna hulgas leiame Riigikogu aseesimehe Jüri Ratase sõnad 2013. aastast: „Eesti rahvastikukriisi lahendamine on meie riigi järgmiste aastate kõige olulisem väljakutse…“. Järgmine viide on 2017. aastast, kus peaminister Ratas kordab: „rahvastikuprobleemidele lahenduste leidmine on Eesti üks suuremaid väljakutseid“. Ja andis söödu Siret Kotka-Repinskile kolmepunktiviskeks rahvastikupoliitika põhialuste koostamisel, mis ei ole veel korvi jõudnud.
Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon algatas möödunud aasta lõpul rahvastikupoliitika põhialuste koostamist neljakümne eksperdi osalusel. Selle peaaegu kolmekümneleheküljelise dokumendi mustand saadeti hiljuti Riigikogu komisjonidele läbivaatamiseks. Dokumendis on rahvastikukriisi mainitud vaid üks kord ja sedagi umbmääraselt ja ettevaatlikult:„ … Eestil on oht sattuda demograafilisse kahanemisspiraali… sellist arenguvarianti on põhjust nimetada rahvastikukriisiks“. Autoritel on segamini mõisted areng ja taandareng, aga ohust sai kriis juba ammu – üheksakümendate alguses! Paistab, et koostajad võtsid nõuandjaks rahvastikuküsimustes ebapiisavate teadmistega Toomas Hendrik Ilvese, kes intervjuus 2012.a. kurtis: „Aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega“.
Rahvastikukriis on nagu vähkkasvaja rahvuskehandis, mis annab oma siirded paljudesse eluvaldkondadesse. Koolide, kaupluste ja apteekide sulgemine, valdade kaotamine, transpordiühenduste likvideerimine on kõik kriisi ilmingud. Sündimuse katastroofiline langus on juhtiv põhjus, mida tingib müriaad tegureid. Avaliku elu tegelaste ignorantsus kriisi teemast hoidudes tuleneb ilmselt teadmatusest ja soovimatusest raskele probleemile aega kulutada. Ja valitakse jõukohased probleemid, kasvõi kosmosetehnika, robootika või geneetika valdkonnast, mille praktiline väärtus on küsitav, kuid rahastamine garanteeritud.
Nii nagu vähkkasvajat ei saa ravida ilma seda diagnoosimata, ei saa ka rahvastikukriisi lahendada ilma seda tunnistamata. Ja mida varem diagnoositakse, seda efektiivsem on ravi mõlemal juhul. Selleks ongi kutsutud meie poliitiline ja akadeemiline eliit, ülikoolid ja Eesti Teaduste Akadeemia. Saatsin kaheleheküljelise rahvastikupoliitika memorandumi Tallinna Ülikooli rektorile seisukohavõtuks stiilis „sobib, ei kõlba, eriarvamus“. Kahe kuu jooksul, ka peale meeldetuletusi, vastust ei ole. Paar aasta tagasi kutsusin üles akadeemia presidenti süvenema rahvastikuprobleemidesse ja saavutasin vaid oma meilikirjade kui sobimatute blokeerimise akadeemias.
Artiklid ajakirjanduses, mis tulevad ilmsiks guugeldamisel, oleks tõendiks, et töö käib. Ja kui rahvastikukriisi käsitlevaid artikleid ei ole või neid on ebapiisavalt, siis see tähendab, et töö ei käi. Suu hoitakse kinni endist moodi edasi laskmiseks, eelarvest eelarvesse, rääkides vaid suurtest eesmärkidest ilma nendeni jõudmise mehhanismideta. Jagatakse aurahasid ja antakse preemiaid. Samal ajal statistikaamet muudkui registreerib vähenevat sündimust.
Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant