13.03.2018
Tõrvikurongkäik
Üksikute inimeste hulga suurenemine on moodsa ühiskonna üks tulemeid, millel on palju põhjusi, nende seas kahjuks ka ideoloogiline taust, sealhulgas vabaduste üleküllus ja traditsioonilise perekonna kui institutsiooni lammutamine.
Viimase 80 aastaga on Eesti leibkonnad jäänud märgatavalt väiksemaks ning silma torkab üksi elavate inimeste osatähtsus, vahendab ERR uuringutulemusi. Kui 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22 protsenti, siis aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40 protsenti.
Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). Üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades.
Üks teema on muidugi see, et põlvkonnad ei ela sageli enam koos — noored lähevad laia maailma oma elu elama, vanemad jäävad kodu hoidma, sageli surmani üksi jäädes, ja ka siis ei tule tihti enam keegi lapsepõlvetanumale tagasi. Vanasti luges maa ja mets, täna see enam nii palju ei loe ja seetõttu tagasi ei tulda.
Üksikute inimeste arv suureneb lisaks teistele teguritele ka seetõttu, et inimestel pole teiste jaoks enam aega. Karjääri tehes jääb paratamatult suurem osa ajast bürooseinte vahele ning siis pole lihtsalt vaja kodus ootajat ja närvitsejat, olgu selleks siis abikaasa või lapsed. Siit tuleneb ka karjäärinaiste soovimatus lapsi saada ja ennast siduda. Enda sidumine saab takistuseks ka maailma nägemise soovi korral.
Üks Rootsis tehtud uuring näitab aga üksinduse otsest seotust ideoloogiaga, Läänes levinud liberaalse maailmavaatega, mis annab inimestele suured isiklikud õigused. Kui inimesed hakkavad nõudma omi individuaalseid või vähemuse õigusi, eriti nende järgimist täht-tähelt, siis põrkavad pretensioonikate nõudlejate huvid paratamatult kokku teiste inimeste huvidega, tekivad konfliktid, oma huvide pealesurumine ja nende eest võitlemine — kõik see kandub paratamatult suhetesse, mis muutuvad samuti konfliktide areeniks.
Pidevalt midagi nõudva inimesega ei taha aga keegi koos olla. Nii saab temast üksik inimene, kes hakkab ennast juba kiusu pärast igal pool paika panema, oma huvid igal pool esile seadma, teistega vähem arvestama. Rootsis on selliste inimeste arv vasakliberaalse maailmavaate pealetungiga üha kasvanud ja seetõttu on ka terve ühiskond täis võitlevaid feministe, võrd- ja inimõiguslasi, sallivuslasi, antifa`sid ja rassismivastaseid, kelle hinges ulub suult tulevatest ilusatest loosungitest hoolimata külm tuul.
Samamoodi mõjutab üksikute inimeste massilist teket geiagenda pealetungi taustal toimuv traditsioonilise perekonna lammutamine. Isa-ema-lapsed perede lagunemine toimub niigi paljudel erinevatel põhjustel, alates Soome tööleminekust ja suhete üldisest vabameelsemaks muutumisest, sellele on juurde pandud veel ka teadlik lammutustöö. Sooneutraalsusest ei maksa rääkidagi, mingite sootute olevuste saatanlikus tantsus ei saagi hingelähedust leida.
Üksindus tuleb paljudest objektiivsetest põhjustest, kuid nende seas ei tohiks olla ideoloogilisest jurast tekkinud enda eraldamine teistest inimestest. EKRE pere tugevdamisele ja laste rohkusele suunatud poliitika tähendab ühtlasi ka üksinduse vastu seismist.