16.03.2018
Eesti lapsed
Neljapäeval toimus Riigikogus “Olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eesti keel kui riiklik taristu” arutelu”, mille sõnastus paneb juba iseenesest küsima: mis arutelu see veel on?
Ettekannete tegijate järel said sõna ka parlamendierakondade esindajad ning EKRE esimees ja fraktsiooni liige Mart Helme tõi oma mure eesti keele pärast välja alljärgneva kõnena.
“Indikatsioonid vajavad reflekteerimist, kasutades ilusat tänapäevast eesti keelt, mida me kuuleme pidevalt muide ka Eesti ametnike suust: neil on indikatsioone, neil on refleksioone.
Ma alustaksin esimese külalise ettekandest. Tiit Aleksejev rääkis meile ilukirjandusest, kirjanduse olukorrast ja eesti keelest selles kontekstis. See on äärmiselt oluline tahk, sest keelt võib vaadata kahte moodi, ka kui ekstensiivset nähtust – näete, jällegi kasutan võõrsõna. Kujutame ette, et on üks järv. Selle järve pind võib olla üsna suur, aga järvel sügavust ei ole, võib-olla meetrikene, siis tuleb mudapõhi. Kirjandus ja teaduskeel on need kaks, mis annavad keelele sügavuse.
Ja kui me selles kontekstis mõtleme – jälle võõrsõna, need on meile nii sisse imbunud –, siis me ju näeme, et meie keele sügavus kahaneb. Kui me võrdleme seda entusiasmi, mis oli seotud kirjanikega ja kirjandusega 30, 40, 50 aastat tagasi, siis see entusiasm on kahanenud. Loomingu Raamatukogu vihikukesed läksid tollal ajalehekioskitest lennult ära. Käis pidev diskussioon selle üle, missugused maailmakirjanduse teosed oleks ilmtingimata vaja maakeelde ümber panna, et rikastada meie maakeelt ja maailmapilti, et süvendada meie kultuuriteadvust. Kuhu see kõik kadunud on? See on jäänud üksikute ringikeste ja entusiastide pärusmaaks!
Ja veel hullem on lugu, nagu me oleme täna ettekannetest kuulnud, meie teaduskeele ja doktoritöödega, mida ju niigi kirjutatakse meil lubamatult vähe, ja sedagi inglise keeles. See tõmbab jällegi sügavust vähemaks. Meil tekib järve põhja sügav mudakiht, aga vee sügavus kahaneb. See on tõsine probleem, mida ei ole võimalik lahendada mingite administratiivsete meetoditega, käskudega või ka arengukavadega. See tuleb rahva hingest ja rahva hinges sünnitab seda samal ajal ka pragmaatilisus – jällegi, näete, võõrsõna.
See vajadus või ettenägemine, kas mul on seda vaja või ei ole, kas see on mulle kasulik või ei ole, võib sageli määravaks osutuda – mul on vist ikka kasulikum, kui ma selle magistri- või doktoritöö teen ära inglise keeles, võib-olla kuskil publitseeritakse midagi, saan selle ilusti köidetult näppu võtta ja minna kuskile Inglismaa ülikooli või teaduskeskusesse. Panen ta laua peale, seal tutvutakse, öeldakse, et tubli poiss või tüdruk või hoopiski sooneutraalne nähtus, ja pakutakse tööd.
Midagi teha ei ole, me kõik peame elama ja oma makse maksma ning ei saa inimesi süüdistada selles, kui niisugune suhtumine on. Nii et kui ma võrdlen seda, missugusel positsioonil olid meie kirjanikud-kunstnikud veel mõnikümmend aastat tagasi ja missugusel positsioonil on nad praegu, siis vahe on kolossaalne. Ja see peegeldub ka keeles, keele autoriteedis, arengus ja kihilisuses. Mingit lahendust ma siin välja pakkuda ei oska.
Ma kahjuks ei saa nõustuda härra Ehala postulaatidega, vähemalt nii, nagu mina neist aru sain. Minu arvates on keelelõhe ületamine vajalik. See on üks meie ühiskonna väga selge valukoht. Aga ma ei ole väga kindel, kas need väljapakutud lahendid selle keelelõhe soovitud moel likvideerivad või sillutavad teed hoopis sellele, et teatud Eesti osades, eelkõige Ida-Virumaal, kaob eesti keel sootuks.
Vene keel võtab lihtsalt positsioonid üle, sest venelasi on rohkem ja eestlased kakskeelsetes lasteaedades – justnagu kakskeelsetes, tegelikult ükskeelsetes lasteaedades – õpivadki pisikesest lapsest peale juba vene keele ära ja lähevadki vene keelele üle või lahkuvad eestikeelsesse keskkonda. Ma ei ole kindel, et see on lahendus. Ma ei ole kindel, et see on ka poliitilises plaanis lahendus. Ma pigem näen siin seda, et see võib poliitilises plaanis sillutada teed kahe riigikeele kehtestamisele.
Need on niisugused kahtluse ja kõhkluse momendid, mis mul tekkisid. Põhimõtteliselt on postulaadid ja probleemiasetused õiged. Kas ka lahendused on õiged, siia ma paneks küsimärgi.
Mis puutub kõrgharidusse, siis eile ma esitasin proua ministrile küsimuse, mis saab meie kõrgharidusest siis, kui tasuta kõrgharidus lõpeb – praegu arutelud sel teemal käivad – ja meil tulebki valdavalt tasuline kõrgharidus, mis jällegi puhtpragmaatilistel põhjustel läheb üha enam ja enam inglisekeelseks. See on perspektiiv, mida me ei saa sugugi kõrvale heita.
Ma olen ise näinud ja osalenud ühe kõrgkooli, algselt Audentese Ülikooli, praegu siis Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete instituudi muutumisel puhtalt eestikeelsest puhtalt ingliskeelseks õppeasutuseks. See on üks näide ja ma arvan, me võime tuua ka teisi näiteid, mis on väga mõtlemapanevad, kui me räägime sellest, et tasuta kõrgharidus ei vea välja, see vajab lisarahastamist, mille üks komponente on tasuline õpe. Ma kardan, et see tasuline õpe muutub valdavalt inglisekeelseks, nii nagu doktoriõpe ja doktoritööde kirjutamine, ja see loomulikult lööb ülivalusalt eesti keelt kultuurkeelena.
Nii et järgmiste hariduskavade ja muude kavade kirjutamisel tuleb kindlasti neid murekohti silmas pidada ja ei saa minna lihtsama vastupanu teed. Eesti keelel ei olegi kultuurkeelena lihtsa vastupanu teed. Seda lihtsalt ei ole ja kõik me peame endale sellest aru andma.
Lõpetuseks: mis on lahendus ja mis on garantii eesti keelele? See, mida Hando Runnel 80-ndate aastate algul sõna otseses mõttes rahvuskangelasena kirjutas oma “Kodukäijas”: maa tuleb täita lastega. Kui meie lapsed ei võta meilt eesti keelt edasikandjatena üle, siis paraku: me kõik oleme surelikud ja eesti keele hääbumine on ainult mõne põlvkonna kaugusel.