16.03.2018
PELGULINNA SÜNNITUSMAJA
Kirjutage Google otsingusse: “Eestis pole kunagi nii hästi elatud kui praegu!” ja te näete, kui paljud tuntud inimesed ja poliitikud on seda väitnud: president Kersti Kaljulaid, ekspeaminister Taavi Rõivas, näitleja Jüri Aarma ja veel mitmedki.
Samas aga kirjutas Lõuna-Eesti Postimees veel sel nädalal: “Põlva haiglas lõpetatakse tänavu 1. oktoobrist sünnituste vastuvõtt. Valga sünnitusosakonna sulgemist asub haigla nõukogu arutama järgmisel nädalal. Pole välistatud, et tulevikus suletakse sünnitusosakond ka Lõuna-Eesti haiglas.”
Kahtlemata on sellisteks otsusteks olemas objektiivseid põhjusi, näiteks sünnitajate arvu vähenemine ja vanurite haiglakohtade suurenenud vajadus, aga laias laastus tähendab see ikkagi allakäiku, sest noored naised ei jää pidama paika, kus puudub võimalus turvaliselt sünnitada, eriti kui sellega peaks kaasnema mingid raskused. Mistahes inimesi teenindava asutuse sulgemine on alati allakäigu algus või jätk.
Naastes aga teema juurde, et me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu, peab tunnistama, et selles on tõetera olemas. Paraku tasub kohe küsida: aga mille arvelt? Mina pakun näiteks ühe variandina, et oma metsade arvelt, sest riigieelarvet on täidetud just suurte lageraiete ja raieküpsuse aastaarvu langetamisega. Ja siinkohal oleme me lõivu võtnud oma looduselt ja lastelt.
Et jutt ei jääks emotsioonide tasemele, soovitan sõita rongiga Tallinnast Viljandisse, ja te näete, kuidas raudteed ääristavad kümned värsked laierangid. Samas meenutan veel korra Kaitseliidu sissiõppes kuuldud kurtmist — meie väikesed lahinguüksused ei saa sõja korral Luhamaalt Tallinna poole liikuvaid venelasi teeäärtesse paigaldatud miinidega üllatada, sest me ei pääse lihtsalt enam märkamatult tee äärde. Metsad on maha võetud, puude varjus hiilida enam ei saa, vaenlane aga saab üle iga raiesmiku igas suunas vabalt tuld avada. Me oleme metsade tapmisega tapnud ka oma vastupanuvõime.
Poliitikud, kaaluge oma sõnu, enne kui te meie head elu kiitma hakkate — me maksame ränka lõivu nii turgutavate eurorahade eest, millega oleme loovutanud suure osa riigi suveräänsusest, kui ka omaloodud materiaalsete hüvede eest, millesse oleme rahaks tehtuna pillanud oma vaimsed ja emotsionaalsed väärtused ehk elamiskõlbliku Eestimaa!
Mart Helme on viimasel ajal rõhutanud mitmes Riigikogus peetud kõnes, kui jutuks on tulnud kas pensionid või eesti keele tulevik, et lahendusi on vaid üks ja selle on ainuõigelt sõnastanud Hando Runnel: “Maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega…”