Kui algatada arutelu teemal, kas ja kui palju keegi meist on ajupestud, siis ilmselt ei tunnista mitte keegi kahe kõrva vahelt läbi käinud loputust — kõik väidavad, et on oma valikud teinud läbimõeldult ja teadlikult.
Tegelikult võib ajupestuse aluseks võtta selle, kas mingit kindlat ideoloogiat tuliselt kaitsev inimene on saanud segamatult kaaluda alternatiivseid variante ja kas tal on selleks olnud piisavalt infot.
Marianne Mikko näiteks pole mingil juhul ajupestud, vaid on patoloogiline sots. Küll aga võib “brainwash”-protseduuri läbinuks pidada neid noori multikultitegelasi, kes Sirbis, Müürilehes ja Delfis regulaarselt rumalat sallivusjuttu ajavad. Tänapäevastes kõrgkoolides on marksistlik suunitlus kõvasti sees ja seetõttu ei tähenda sageli ka kõrgharidus mitte haritust, vaid kõrge õppemaksu eest saadud ajupesu.
Globalistlik ajupesu käib ka riiklikul tasemel, sest kui Brüsseli seisukohti peetakse ainuõigeteks ja nende vastaseid sildistatakse karmide sõnadega, siis mõjutatakse ühiskonna hallollust ühes suunas — kõik rahvuslik on vale, vasakliberaalne aga õige. Kõige hullem ongi see, et kuivõrd “ainuõige” ideoloogia on riiklikul tasemel paika pandud, siis selle järgimist peetakse riigitruuduseks, rahvuskonservatiivsust aga ohtlikuks kõrvalekaldeks. See on juba klassikaline ideoloogiline mõjutamine.
Märkasin hiljuti ühe tuntud uudisteagentuuri puhul, kes edastab tavaliselt neutraalselt väljendatud online-uudiseid, et nende muidu ideoloogiavabades sõnumites on siiski üks nihe — Trumpi kohta käivad uudised on ka neil negatiivsed. Ilmselt ongi peavoolumeedia ühiskonna kuplialuse juba nii läbi loputanud, et nime Trump korral hakkab ka ajakirjanikel punane tuli tööle ning uudis lendab halbade uudiste kausta. Enam ei arvestata isegi seda, et ka Trumpi valitsedes on USA meie ainus kindel ja tõesti ka võimas liitlane.
Mis minusse puutub, siis tunnistan, et 30 aastat tagasi oleks ma tänases poliitilises olukorras olnud mitte konservatiiv, vaid pigem liberaal, midagi poliitorava või keski sarnast (kindlasti aga mitte vasakäärmuslane, nagu neid ikka tähtede S, D ja E all kohtab). Eks aastad lisavad kogemuslikku mõistust ja oma rahvusliku keskkonna väärtused muutuvad aina armsamaks. See tee seisab ees ka neil, kes praegu võõrkeeli ülistavad, laia maailma kiirustavad ja võõraid oma koju kutsuvad. Kui ainult ajupesuveega koos ka aju välja ei visata.
Igal juhul nende inimeste puhul, kes eitavad mees- ja naissoo ning rasside olemasolu, heteroseksuaalsuse kui ainsa elu edasiviiva seksuaalse suundumuse ülimuslikkust, rahvuse eksisteerimise õigust ja teisi inimkonda saatnud vääramatuid tõdemusi, ei saa enam isegi ajupestusest rääkida, see on juba ajupuudulikkus.
Miks on EKRE rahvusluse kaitsel üksi jäänud? Tegelikult on ju eestluse vastu konkreetselt vaid üks jõud, sotsid, kes kultiveerivad siia multikultuursust, teiste kohta võib öelda: ei liha ega kala. Põhjus on lihtne: rahvusluse eest sõdimine nõuab palju aega ja energiat, ning näiteks reformikad ja IRL on sellest lihtsalt loobunud, neil on targematki teha, näiteks raha kokku ajada. Nad lasevad koos keskide ja vabakatega ka vene keelel eesti keelele selga vajuda, sest venelaste ülevõimu vastu võitlemine on samuti kulukas ja tülikas. Nad ei võitle ka Brüsseli lolluste vastu, sest siis ei saa sealt raha. Aga ega nad seepärast lõpeta väitmist, et nad hoolivad eestlusest… seegi on ajupesu valijatele.