22.03.2018
Kalevipoeg kündmas.
Soome väljarännanud eestlasi on süüdistatud paljus, nii kodumaa mahajätmises, hea elu otsingus kui ka eestluse reetmises. Nüüd on lisandunud ka süüdistus õiglase palga nõudmises Eestis siia tagasi pöördumisel ja sellest lähtuvas hinnatõusus korteriturul.
Kinnisvarabüroo Pindi Kinnisvara tegevjuht Elari Udam ütleb BNS-i vahendusel, et ehitushinnad Eestis on aasta jooksul kasvanud 20 protsendi võrra ning seejuures mõjutavad hinnatõusu Soomest naasvate ehitustööliste palgasoovid.
“Üheaegsed suured tellimuste mahud nii era- kui avalikus sektoris on loonud olukorra, kus iga töötava käepaari eest ollakse valmis üha rohkem maksma, sest töökäsi pole enam lihtsalt kuskilt võtta,” ütles Udam pressiteate vahendusel. “Samal ajal tulevad rasketel aegadel Soome ehitusturule sisenenud eestlased kodumaale tagasi suhteliselt kõrgete palgaootustega ning kuna ehitusfirmadel puuduvad valikud, siis nii need kõrgete palkadega kokkulepped sünnivadki.”
“Sellises olukorras pole mitte midagi imestada, kui ka odavamate uute korterite hinnad on aastaga paarisaja euro võrra ruutmeetri kohta üles hüpanud, sest odavamalt enam lihtsalt ehitada ei saa ja nii võimegi piltlikult öelda, et “Kalevipoegadeks” tituleeritud ehitajad dikteerivad, milliseks kujuneb Eestis kinnisvara hind, sest lõpuks valgub hinnatõus alati üleriiklikuks,” rääkis kinnisvarabüroo tegevjuht.
Siit tekib kohe küsimus — mis on Eesti ettevõtjatel viga, et nad ei suuda pakkuda konkurentsivõimelisi palku? Kas 27 aastat taasiseseisvust ja 14 aastat EL-i liikmesust pole ikka veel jalgu alla kasvatanud? Mõistagi on väikeriigi majandusel suurtest rohkem raskusi, aga panna selle eest vastutus inimeste suurematele palgaootustele, on imelik ja inetu. Eriti veel panna neile süüks korterihindade kallinemine!
Inimese tööjõud on samasugune kaup nagu kõik muu — töötaja pakub oma tööjõudu hinnaga, mida ta arvab ennast väärt olevat ja tööandja ostab just selle hinnaga, mida ta on nõus maksma. Kui leitakse kompromiss, siis on firmal töötaja olemas, kui ei, siis tuleb tööandjal mujalt otsida. See on tema kui ettevõtja oma valik, vastutus ja oskus äri ajada.
Eestis torkabki silma see, kuidas paljud tööandjad niutsuvad raskustest, ootavad riigilt abi tööjõu sisseveol ja üritavad seejuures maksta võimalikult vähe palka. Jah, tööjõukulud on ettevõtetel alati üks suurimad numbreid, aga orjatöö aeg peaks siiski läbi olema. Kui firmaomanikul on hea töökorraldus ja toimivad ärisidemed, siis suudab ta värvata häid töötajaid, kui ei, siis jääbki ta ohkima, kuidas riik ei aita. Varsti nõutakse ehk sedagi, et riik annaks neile kapitali ja tooraine? Raha otsitaksegi juba aastaid EL-i struktuurifondidest — tundub, et turumajandust enam ei eksisteerigi, on vaid projektimajandus.
Edasi pöördutakse odava tööjõu poole. Eesti ettevõtjad on ikka toetanud võimalikult suurt sisserännet, aga keegi pole kunagi alustanud Soome Kalevipoegade tagasitoomisest. Siit võib eeldada ainult ühte — nad pole võimelised palkades Soomega konkureerima, küll aga Ukrainaga. Vähemalt tundub, et siinsetel tööandjatel on suva, kes siia tuleb ja kuidas see Eesti demograafilist olukorda muudab, peaasi, et saaks tööjõukulusid all hoida. Nii aga surutakse kohalik tööjõud välismaale, asemele tuuakse teised, võõramad. Isegi kui ajutisedki töötajad muudavad siinse töökeskkonna veelgi venekeelsemaks!
Pagulased on ettevõtjatele tõeline leid — neid toob kohale riik, kes annab neile korteri, korraldab keele- ja tööõppe — nende vaevaks jääb vaid neid liinile juhatada. Eesti ettevõtjatel on samas võimalik väiksemate piirangutega tuua tööjõudu sisse Euroopa, Põhja-Ameerika ja Kaug-Ida majandusruumist, miks siis peab neid tooma Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt? Kas tahame veelgi rohkem umbkeelseid Maximaid? Vastus on ikka sama — neile tuleb vähem maksta. Kas ettevõtjatel tõesti enam kodumaist ja eestlaslikku missioonitunnet pole?
Tegu pole mitte ainult poliitilise, vaid ka arenguküsimusega — mida rohkem välistööjõudu meid üle ujutab, seda vähem on põhjust arengut kiirendada. Miks peaks ostma tehnoloogiat, kui odav tööjõud teeb töö ära? Eesti keskmine palk ei hakka kunagi tõusma, kui madalapalgalised võõrtöötajad seda all hoiavad! Praegugi on miljardilise tselluloositehase puhul ühe küsimusena üles kerkinud see, kes hakkab tehast püstitama, kas kohalikud või Ukraina ehitajad? Meie Vabadusristigi ju püstitasid tšehhid! Ja need 200 väidetavat töökohta ikka saavad eestlastele?
Ettevõtjate püüd palkade arvelt edukas olla paistab igalt poolt silma. Iga hinna eest püütakse tõestada, et sissetoodavad on spetsialistid, keda on e-riigil väga vaja — IT-sektor on ju ometigi kvootide alt väljas. Olgem ausad, tippsetsialistide sissetoomine on omaette teema, see toimub tavalisest rändepoliitikast kõrgemal — kui jutt on töökätest, siis mõeldakse ikka keevitajaid, ehitajaid, lüpsjad ja teisi väiksema kvalifikatsiooniga töötajaid.
Nüüd on Riigikogus arutlusel veel üks seadus, mis peaks immigratsioonipumbale tuure juurde lisama. Nimelt tahetakse lihtsustada au pair`ide ehk koduabiliste sissevedu, mis on olemuselt üks järjekordne eurodirektiivi täitmine. Ühest küljest räägitakse Eestis sündivuse langusest ja feministlikud poliitikud peavad lastetust lausa naiste vääramatuks õiguseks, samas aga otsitakse kellelelgi väidetavaid koduabilisi lausa seadusandluse tasemel. Lapsehoidja pole küll keegi, kelle jaoks on vaja seadusi muutma hakata, see on pigem mingi uue migratsiooniukse avamine!
Kogu Eestis aetav tööhõive poliitika on nagu üks suur pinnahoovus, mille all voolab veel kümneid allhoovusi, paljud neist saastatud ja räpased.