22.03.2018
Talvivaara kaevandus
Tartusse plaanitava tselluloositehase puhul on palju viidatud Soomes asuvale Ääniskoski analoogile, mis peaks justkui tõestama, et tänapäeva tootmine on puhas. Sestap tasub eestinen.fi vahendusel tutvuda ka soomlaste äraspidise kogemusega.
Soome suure Talvivaara kaevanduse asutaja Pekka Perä mõisteti 22. märtsil keskkonnanõuete ulatusliku rikkumise tõttu pooleks aastaks tingimisi vangi. Tegemist oli Soome oludes erakordse otsusega, mille tegi Rovaniemi ringkonnakohus, kirjutab Helsingin Sanomat. Ettevõtte endine juht Harri Natunen ja tootmisjuht Lassi Lammassaari mõisteti samuti süüdi, aga neilt mõisteti välja rahatrahv.
Kohtuprotsess Talvivaara endiste juhtide üle algas 2015. aastal. Kuriteod pandi toime aastatel 2007-2013, mil jäeti täitmata keskkonnanõuded, sealhulgas kaevanduse planeerimisel, keskkonna- ja vee-erilubade hankimisel, kipsibasseinide rajamisel ja basseinide lekete puhul. Kaevandusest on voolanud välja soola- ja metallisisaldusega vett, mis on reostanud Sotkamos ümberkaudsed järved. Keskne teema on kohtuprotsessil olnud tahtlus: kas keskkonnanõudeid eirati tahtlikult või mitte.
Kaevandusel on olnud algusest peale probleeme kipsibasseinidega, kuhu koguti ohtlikke jäätmeid, mis aga hakkasid lekkima. Suuremad lekked olid aastatel 2008, 2010, 2012 ja 2013. Lekete tulemusel voolas ümberkaudsetesse järvedesse nii palju metalle sisaldavat vedelikku, et nende isepuhastusvõime on ületatud. Helsingi ülikoolis tehtud uuringu järgi on ümberkaudsed järved muutunud keemiat täis surnud soolajärvedeks.
Talvivaara läks pärast reostuse avastamist pankrotti. Firmale esitati 300 000 euro suurune trahvinõue ja 3,5 miljoni euro suurune riigile tekitatud kahju nõue. Hiljem on trahvinõue kerkinud 850 000 euroni ja kahjunõue 13,5 miljoni euroni, kirjutab eestinen.fi.
Mõistagi on tänapäevased tehnoloogiad väga head ja nende abil on võimalik keskkonnasõbralikult toota. Paraku on selliste tehnoloogiate soetamine ja töös hoidmine suhteliselt kulukas ning kui kasum sellest kannatab, siis on ettevõtja sageli nõus kas piirduma odavama ja suurema ohuteguriga variandiga, või siis lahjendama olemasolevaid jäätmete ümbertöötlemisprotsessidel nõutavaid reegleid.
Seega võib eeldada, et suur osa tööstusettevõtte keskkonnasõbralikkusest sõltub tema omanikust. Ilmselt usaldati omal ajal ka Talvivaara juhte, kuid nemad petsid seda usaldust. Mida arvata Eesti ärimeestest, kellest teab ühiskond väga vähe, milline usalduskrediit neile anda? Kui võtta arvesse, kuidas näiteks tegutseb RMK, kuidas on Rail Balticu tasuvusuuringusse lastud tohutud küsitavused, siis see usaldus tuleb alles välja teenida — praegu pole seda ei riiklikust ega eraomanduslikust suhtumisest küll tekkinud.