22.03.2018
LAULUPIDU
Eestis on aastakümneid taastetasandist puudu neljandik sünde, mistõttu nn Taagepera demograafiline vetsupott loksub paraku ikka edasi.
Oma osa on muidugi meediaväljaannetel, kes satuvad ekstaasi homofoobia puhul, aga keelduvad avaldama rahvastikukriisi käsitlusi. Nende all pean silmas eeskätt riigitoidul olevaid väljaandeid – Sirpi ja Õpetajate Lehte.
Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon algatas möödunud aasta lõpul rahvastikupoliitika põhialuste koostamist neljakümne eksperdi osalusel. Eksperdid osutusid hiljem paraku enamasti statistideks. Peaaegu kolmekümneleheküljelise dokumendi mustand saadeti hiljuti Riigikogu komisjonidele läbivaatamiseks. Dokumendis on rahvastikukriisi mainitud vaid üks kord ja sedagi umbmääraselt ning häbelikult: „ … Eestil on oht sattuda demograafilisse kahanemisspiraali… sellist arenguvarianti on põhjust nimetada rahvastikukriisiks“. Koostajatel on segamini mõisted areng ja taandareng, aga ohust sai kriis juba ammu – üheksakümendate alguses!
Rahvastikukriis on nagu vähkkasvaja rahvuskehandis, mis annab oma siirded paljudesse eluvaldkondadesse. Koolide, kaupluste ja apteekide sulgemine, valdade kaotamine, transpordiühenduste likvideerimine on kõik kriisi ilmingud. Sündimuse katastroofiline langus on juhtiv põhjus, mida tingib müriaad tegureid. Poliitikute ja teiste avaliku elu tegelaste ignorantsus kriisi teemast hoidudes tuleneb ilmselt teadmatusest ja soovimatusest raskele probleemile aega kulutada. Nii valitaksegi jõukohased probleemid, kasvõi kaugetest valdkondadest, mille praktiline väärtus eesti rahva kasvule on küsitav, kuid rahastamine garanteeritud. Siia ritta kuuluvad ka Rail Baltica, merealune tunnel, uus tselluloositehas, totrast 5000 elaniku limiidist lähtunud haldusreform, varasemast ajast Tartu sõjalennuvälja igaveseks jäädvustav pompöösne muuseum jne.
Nii nagu vähkkasvajat ei saa ravida ilma seda diagnoosimata, ei saa ka rahvastikukriisi lahendada ilma seda tunnistamata ja sellega tegelemata. Kriisi ilmingud tekkisid juba üheksakümnendate alguses ja neist on räägitud üle kahekümne aasta. Kui meetmed kriisi vastu pole aidanud, järelikult pole nad piisavad olnud. Ja mida varem diagnoositakse, seda efektiivsem on ravi mõlemal juhul. Meetmete väljatöötamiseks on kutsutud eelkõige meie poliitiline ja akadeemiline eliit, ülikoolid ja Eesti Teaduste Akadeemia.
Juba 1996. aastal palusin Eesti arstiteadusnõukogu nimel haridusministrilt (Jaak Aaviksoo) tegevuskava olukorrast väljapääsuks. Peale avalikku meeldetuletust kolmandal rahvusliku kasvatuse kongressi kõnetoolist sain vastuse, et mingit tegevuskava ei ole, aga kavas on üks uuring, mis pidi aitama. Aga ei aidanud ühtigi. Paar aastat tagasi kutsusin üles Teaduste Akadeemia presidenti süvenema rahvastikuprobleemidesse ja saavutasin vaid oma meilikirjade blokeerimise. Seda loetelu saaks jätkata tüdimuseni. Toompea Haridusseminari üleskutsed ja selgitused Toompeal ei toimi. Enamikul parlamendierakondadest on olnud aastaid aega töörühmade käivitamiseks ja abinõude väljatöötamiseks, kuid seda ei tehtud ja nii pole ka rahvastikukriisi probleemkomisjonil midagi minevikust võtta. Laialt reklaamitud rahvastikupoliitika põhialused osutusid läbikukkunuks nagu kõik eelmisedki. Endised rahvastikuministridki on tummad.
Järgmistel valimistel ei tohiks enam Riigikogusse valida inimesi, kel on suu vett täis, kui räägitakse rahvastikukriisist. Vaja on, et poliitikud tunneks ühiskonda ja riiki. Professor Ülo Vooglaiu sõnul: „Riigikogu peab looma ja hoidma riiki kui tervikut“… Riigikogus peab olema teadmisena fikseeritud, millised olud, milline olukord ja situatsioon riigis praegu on ja milline oli“. Riigikogu valimiste eelsetes kohtumistel liikmekandidaatidega tuleb neile esitada küsimus rahvastikukriisist jagusaamisest ja saadud vastuse järgi hääletada. Nii saame olemasoleva demokraatia tingimustes kontrollida ka uue Riigikogu koosseisu. Anname erakondadele terve aasta sellele küsimusele vastamiseks valmistumisel. Rahvaski peaks olema aktiivsem ja sõnakam.
Unistame pooleks ebareaalsega. Tubli uus Riigikogu mobiliseerib rahvastikukriisist rääkima isegi presidendi, õiguskantsleri ja võrdsusvoliniku, kes hakkavad rahvalt nõudma kümne käsu täitmist ja endine Riigikogu esimees Eiki Nestor toetab neid valjuhäälselt. oma suvilas (ta suundub edukalt erru). President pihib, et EL kontrollkoja ametnikuna jättis ta kontrollimata Rail Baltica projekti, kuid talle meeldib presidendi amet ja ta ei taha sellest kuidagi loobuda. Peaminister moodustab lõpuks enda alluvuses rahvastikubüroo, võttes endale tegeliku vastutuse rahvuse eest.
Eestile ei ole piisav, kui räägitakse vaid suurtest eesmärkidest ilma nendeni jõudmise mehhanismide ja aparaadita. Jagatakse aurahasid ja antakse preemiaid. Samal ajal statistikaamet muudkui registreerib vähenevat sündimust, ennustades kollapsit. Seepärast võiks lipukirjaks saada: „Kellel pole rahvastikukriisi programmi, hoidku uuest Riigikogust heaga eemale. Sellest võidaks rahvas oma edasikestmise. See rahvas, kes peale sadu aastaid väldanud orjapõlve saavutas iseseisvuse ja oma riigi. Meie riigi unikaalsus peitub selles, et ta pole oma ajaloo vältel kedagi ega kunagi okupeerinud. Kõigevägevam aidaku meil seda Eesti saavutust ja kogemust hoida, mida konfliktides lõhestatud maailm edasikestmiseks vaja!
Jaak Uibu on Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant