Kõrge ametniku arusaam selgitustööst: küll te alles hakkate meie õigeid otsuseid mõistma!

Alles see oli, kui valitsuskoalitsioon väitis ajakirjanduses, et aktsiisipoliitika ebapopulaarsus tuleneb vähesest selgitustööst — aga kunas on Eesti riik tehtavaid otsuseid varem rahvaga läbi arutanud?

Nüüd tõdes siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ERR-ile, et kuigi ettevõtjaid, teadlasi, poliitikuid ja teisi eksperte on suudetud aktiivselt otsuste langetamisse kaasata, on rändepoliitika otsustuskohad tavakodanikele endiselt kauged. Tema aga tooks selle rahvale lähemale põhjaliku ajupesuga võõraste hindamatust väärtusest.

“Tema (Annuse — toim.) arvates peab toimuma ühiskonna mõttemuutus, mille tulemusena mõistavad kõik Eesti elanikud, et välismaalane on kõrge lisandväärtusega ressurss,” vahendab ERR. See üksainus lause ütleb ära, et mingit arutelu rahvaga ei tule, sest siseministeeriumi kõrge ametnik on lõpptulemuse juba paika pannud — teie, madalamad eluvormid, hakkate kord mõistma, kui õigeid otsuseid ametnikud on teie jaoks teinud. Mis selgitustööst ja arutelust me enam räägime, kui ka tulemus on juba ette ära öeldud? Nagu nagaaniga poliitkomissar enne poliittundi partei tarkadest otsustest…

Mis aga puutub sotside juhitava siseministeeriumi soovi kaasata otsustesse võimalikult palju sihtgruppe, siis loosungid Annuse suust panevad küll selle siiruses kahtlema. “Meil on loodud suurepärane kohanemisprogramm, mis teeb sissejuhatuse Eesti ühiskonda ja kultuuri,” ütleb ta võõraste integreerimise kohta. Kas selle käis läbi ka süürlane Kovan Mohammad, saades õpetuse naiste õigustest euroopalikus ruumis?

Tegelikult kumab sellest loost läbi tuttav tõdemus, et riik ei tahagi lihtinimestele midagi valupunktide taustast rääkida, ja kui seda tehaksegi, siis stiilis: teie hirmud on asjatud, kõik läheb hästi, usaldage asjatundlikke ametnikke ja enda valitud poliitikuid. Edasi aga läheb nii nagu ikka — ühel hetkel avastab tavakodanik, et on tehtud tema jaoks kummalised otsused, sageli sellised, millele oleks ta info olemasolul kümne küünega vastu olnud, ja nüüd on juba hilja midagi muuta.

Nii oli see pagulaskriisi alguses, kui valitsus hakkas rahvale rääkima õnnetutest põgenikest, Euroopa solidaarsusest ja immigrantide väidetavast suurest panusest majandusse. Ei sõnagi prügijõgedest põgenike teel, võõrastega kaasnevast vägivallast ja muudest probleemidest, kuigi see kõik tulnuks üksipulgi inimestega läbi arutada. Kes julges lihtsalt murelikult juba toimuvale viidata, tembeldati kohe rassistiks ja võõravihkajaks — selline probleemide “läbiarutamise” praktika käib Eestis siiamaani. Kooseluseaduse teerulli pole vaja meenutadagi.

Praegu jätkub sama ajupesu jõudsalt, sest mistahes murekoha puhul, olgu see Rail Baltic või tselluloositehas, võõrtööjõu sissevedu või Brüsseli otsuste heakskiitmine, on taust endine: no kuidas te aru ei saa, et see on meile kasulik ja toob õnne meie õuele — teie vastuväidete aluseks on põhjendamatu hirm, mida külvavad populistid! Võimurid oma algatatud ajupesus midagi halba muidugi ei näe…