29.03.2018
Siim Kallas, Kaja Kallas (keskel), Märt Vooglaid (paremal)
Eesti hetkepoliitika ei saa üle ega ümber ühest kaugest ja samas lähedasest naispoliitikust, kes alles peab hakkama ennast tõestama.
Inimkond on kogu oma eksistentsi jooksul vaevelnud omaenda lolluste käes ja alati on oodatud messiast, kes neid iseenda käest päästaks. Prohvetid tegelevad päästjate tuleku ettekuulutamisega ja oraaklid näitavad nende helget palet. “Meie reliikvia on Kaja Kallas!” ütleks mässuliste pealik, visates Pirita kloostris vasakpoolse valitsuse vastu kivipõrandat keskerakondlikeks, sotsialistlikeks ja libaisamaalisteks kildudeks.
Kolmapäeval avaldatud uuringutulemustest selgub, et Kaja Kallast sobivaimaks peaministriks pidavate inimeste hulk on kasvanud 25%-lt 28%-le. Tema messiaseoreooli kujundamisega tegeleb endiselt Reformierakonnale ustav peavoolumeedia juba pikemat aega — nad teavad juba peaaegu kindlalt, et temast saab esialgu juhtorav ja siis peaminister. Esialgu veel Euroopas pesitsev Kaja Kallas aga loob juba oma õukonda, alustades peasekretärist Kert Valdarust ja tagades endale Kristen Michali toetuse või vähemalt neutraalsuse. Ta võtab juba sõna ka sisepoliitilistel temadel — näiteks on ta öelnud, et muudaks tervishoiusüsteemi erakindlustuse põhiseks.
Mis on siis Kaja Kallase nime kandva mütoloogilise olevuse populaarsuse aluseks? Esimene ja lihtne põhjus on see, et ta on ilus noor naine. Iga reklaamitöötaja ütleb, et mistahes kaupa müüb kõige paremini just kaunitaride kaudu. Teiseks, rahvas on tüdinenud kõigist leheveergudel ja kõnetoolidest kisavatest ennastimetlevatest poliitikutest — aga “meie Kaja” pole selline, tal pole kohe ühtegi plekikest kostüümil! Tema isal on küll lausa jamade koorem turjal, aga need pole ju tütre omad, tema isa eest ei vastuta! Ta on ka naine, ja nendelt oodatakse ikka pisut alalhoidlikumat ja tasakaalukamat poliitikat, mida aktsiisitõusudest ja muudest rumalustest väsinud rahvas väga ootab.
Kristiina Ojuland aga osundas kord saates “Otse kümnesse” sellele, et Kaja Kallase poliitiline karjäär on kulgenud väga turvalist teed pidi — ta pole kordagi olnud vastutavatel ametikohtadel, Euroopa-asjadest lihtinimesed suurt midagi ei jaga ja pealegi on tema selja taga on suure poliitilise kogemusega isa. Esialgu võib Kaja Kallast ka peaministrina saata suur populaarsus, kuid põrkudes kokku Eesti muredega ja neid sageli sunnitult ebapopulaarselt lahendades hakkab see varsti murenema. Aga mõistagi on Reformierakonna tugevuseks väga võimas propagandaaparaat, mis räägib ka musta valgeks — näiteks usub Taavi Rõivas siiani, et tema oli Eesti parim peaminister läbi ajaloo ja tema mahavõtmine koos erakonna varumeeste pingile suunamisega on kellegi pahatahtlikkusest tingitud eksitus.
Kaja Kallas võib kogu oma praeguse populaarsuse juures libastuda samamoodi nagu kord meedia kaudu kogu Eesti rahva “emaks” kujundatud Marina Kaljurand ja temast võib saada ka selline ühiskonna lõhestaja, nagu seda on praegune president Kersti Kaljulaid. Osa poliitikuid on hoiatanud, et kõrgema võimu koondumine naiste kätte võib viia samasuguse feministliku ühiskonna tekkeni, nagu see on Rootsis, kus sooneutraalsus, meessoo mahategemine, poliitkorrektsus (naised soovivad meestest vähem, et keegi kellelegi halvasti ütleks, kuigi ka ise “bitšivad” sageli) ja liigne liberaalsus kõikvõimalike sisserändajate vastu on ühiskonnas demokraatia iseenda paroodiaks muutnud. Ei kujuta tõesti ette Eestit, kus Kaljulaid on president, Kallas peaminister, Mikko, Alender, Pilvre, Oviir ja Pakosta ministrid.