02.04.2018
Endel Oja on majandusdotsent ja EKRE majandustoimkonna juht.
Täna võimul oleva valitsuskoalitsiooni tegevuses võib välja tuua kaks teineteisele vastukäivat tendentsi. Ühelt poolt on plaani võetud hulgaliselt oma sisult mõttetuid raha kulutamise „projekte“, teiselt poolt püütakse nende täitmiseks meeleheitlikult leida uusi makse, et oma populistlikke lubadusi täita.
Tulemuseks on osade maksude järsk alalaekumine (näit. alkoholi – ja kütuseaktsiisid) koos riigi reservide kiire kulumisega. Ettevõtluse soodustamise meetmed on teema, millest tänaste koalitsioonipartnerite ajupotentsiaal üle ei näi käivat, mistõttu ettevõtluskeskkond Eestis näitab halvenemise tendentsi. Eelkirjeldatud lühinägelik poliitika suundub aga lähiaastatel uude situatsiooni, kus Eesti peab hakkama saama oluliselt vähenevate Euroopa Liidu poolsete rahasüstidega.
2017. aasta 30. novembril avaldas Riigikontroll aruande Riigikogule pealkirja all „Riigi ülesannete rahastamine Euroopa Liidu toetustest“. Aruande läbivaks sõnumiks oli, et järgmisel eelarveperioodil aastatel 2021-2027 väheneb Eestile eraldatav EL toetusraha ca. 40% ehk 1,5 miljardit eurot, kuna Eesti liigub jõudsate sammudega EL rikkamatele riikidele lähemale. Paraku selgub aruandest, et selle asemel, et valmistuda riigi vahendite vähenemiseks ja nende efektiivsemaks kulutamiseks, peavad ministeeriumid järgmisel EL eelarveperioodil vajalikuks jätkata pea kõigi tegevustega, mida praegu ELi toetusraha abil ellu viiakse: 133-st tegevusest peaks jätkuma 117 ehk ca 90% (lk. 8 aruandes). Tänane asjade seis on, et tulevase uue situatsiooni analüüsile tuginevaid tegevuskavu ei ole ministeeriumite ega riigi tasandil koostatud. Kui raha soovitud määral Euroopast enam ei tule, soovitakse kulud katta riigieelarvest, kuhu siis peaks kusagilt juurde „tekkima“ vähemalt 1,5 miljardit eurot! Samal ajal jätkub paraku tendents, kus väheneb riigi arengu suunamiseks paindlikult kasutatava vaba raha hulk – aastal 2020 moodustavad ette kindlaks määratud kulud pea 80% riigieelarvest.
Vaatleme antud artiklis ainult ühte riigieelarve valdkonda – taristuid. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tõi esile, et kui transpordivaldkonna rahastamine peaks pärast 2020. aastat vähenema, on reaalne tagajärg teede- ja raudteevõrgu kvaliteedi halvenemine. Maanteeameti tellitud uuringu järgi ulatus juba 2011. aastal (!) riigiteede remondivõlg – teedevõrgu remondi- ja hooldustööde mahajäämus – 836 miljoni euroni (lk.74 aruandes). Kui EL toetuste vähenemise korral riik raudteetaristu ülalpidamiseks lisaraha ei leia, tuleb rongide kiirust vähendada, mis omakorda viib reisirongiteenuse kvaliteedi kehvenemiseni (lk.72 aruandes). Selle konstanteeringu valguses kõlavad lausa ulmejuttudena Keskerakonna plaanid tõsta pensione 100 euro võrra, samuti arendada “tasuta“ bussiliiklust, ehitada Linnahalli, Pärnu lennuvälja, raudteed Turbasse ja mis täiesti arusaamatu – kulutada raha Rail Balticule, mis on majanduslikult surnult sündinud projekt, millele riik, lisaks omavahendite kulutamisele, peab selle valmimisel hakkama peale maksma hooldustasu 20-30 miljonit eurot aastas. Arvestades, et kõikide taristupojektide tegelikud maksumused on peale ehitushindade saamist suurenenud vahemikus 20-100 % ja arvestades samal ajal ka EL eelarve vähenemist seoses Brexit´iga, kujuneb Eesti riigi omaosaluseks Rail Balticu ehitamisel ca. 700 miljonit eurot. Võrdluseks – käesoleval EL eelarveperioodil suutis Eesti riik omavahenditest investeerida kõikidesse taristustesse kokku ainult 243 miljonit eurot.
Tänaseks peaks olema juba selgemast selgem, et Rail Balticu näol on tegemist mõttetu koormuse võtmisega Eesti riigi eelarvele, mille puhul kannatavad muud toimimise valdkonnad, mis ministeeriumite endi hinnangul on praktiliselt kõik alarahastatud. Seega ulatub Rail Balticu „raudne käsi“ kõigi Eesti elanike taskusse. Täna käib Rail Balticu „trummi“ tagumine ja raha kulutamine täie hooga edasi, bürokraatlikele toimingutele on kulutatud juba 38 miljonit eurot maksumaksja raha. Kavas on sel aastal alustada üksiku viadukti ehitamisega Rae valda. Meenuvad lood kilplastest, kes mitte millestki kogu aeg midagi tegid. Kuidas saab selline asi Eesti riigis toimuda? Arvan, et põhjuseks on täna võimul olevate poliitbroilerite juhtimisoskuste ja igasuguse selgroo puudumine. Rahva raha vastutustundetu „mustadesse aukudesse“ kühveldamine tuleb lõpetada! Järgmistel valimistel tuleb teha kõik, et ebakompetentsed politikaanid võimult eemaldada.