Peapiiskop Urmas Viilma unistus taasärganud rahvakirikust on võimalik vaid eestluse toel

EELK peapiiskop Urmas Viilma avaldas lihavõttepühade aegu soovi kujundada luteri kirikust taas rahvakirik, mis tundub veidigi reaalne vaid siis, kui Kõigevägevam ise asjasse sekkub — ilmalikult käitudes see enam ei õnnestu.

ERR-i ajakirjanikule Anne Raistele antud usutluses lubab Viilma, et kirik võtab ühiskonnas endale tagasi selle arvamusliidri positsiooni, kust ta 70 aasta eest eemale suruti. Siit jääb üle vaid tõdeda, et kirik on selle võimaluse ise maha mänginud ja seda just taasiseseisvusaastatel, kui ta on hoidunud ühiskonna valupunktides kaasa rääkimast, võtnud neutraalse positsiooni või püüdnud kõigile meele järgi olla. Kes aga tahab meeldida kõigile, ei meeldi kellelegi.

Eesti ühiskond on üsnagi ateistlik, nooremad põlvkonnad lausa rõhutavad oma teaduslikku maailmavaadet. Nemad aga on tulevik ning seda ka kirikule ja religioonile. Lahingu noorte hingede pärast on aga EELK juba kaotanud — seal pole aidanud isegi suhteliselt hambutu suhtumine niinimetatud geikristlusesse ja homoseksualismi üldse. Ilmselt on kirik lootnud kooseluseadust teravalt kritiseerimast hoidudes sel moel “kaasaegsetele” noortele meeldida, aga see ei aita — noored ei tule nagunii kirikusse, sest see on nutiseadmete põlvkonnale vana, võõras ja absurdne teema. Hingeliselt aga on eemale peletatud needki vanemad inimesed, kes on veel koguduste raudvara ja kellele see uue mõtlemisega kirikuvärk lihtsalt ei istu.

Annika Laatsist võib mõelda nii ja naa, aga üks on kindel — kuivõrd geisid kaitsma kippunud vaimulik sai kohe suurt tuge ateistlikult presidendilt, kes ei lubanud samas kirikul ennast ametisse õnnistada, siis kaotas see “reformistlik” osa kirikust kohe konservatiivse mõtlemisega usklike toetuse. Kõrvaltseisja pole ilmselt siiani aru saanud, mis seisukoha EELK üldse selles asjas võttis — kuskilt kostis mingit hukkamõistu, aga Laats õitseb endiselt kantslis, saa sa aru.

Sama oli ka pagulaste küsimuses, kus kirik hoidus otsest seisukohta välja ütlemast, rääkides vaid ligimesearmastusest, mistõttu mõned kogudused majutasid ka Süüria põgenikke, paraku vist moslemeid. Kas EELK vaimulikkond pole kuulnud islamistide kuritegudest Iraagi ja Süüria kristlaste kallal, mis lähtuvad just nende usust, ning kristliku kiriku vaevustest Lääne-Euroopas, kus Jeesuse usul hapnik üha vihasemalt sisserändajate poolt kinni keeratakse? Tavaline inimene ei saa siiani aru, mis siis edasi juhtuma hakkab ja kas mošeed on ka ristiga pühakodadele ohuks — kirik eelistab ka sel valusal teemal mitte rääkida, rääkimata Süüria kristlaste ülesotsimisest ja neile varjupaiga pakkumisest

Just siinkohal tulnuks kirikul algatada jõuline arutelu, et need valukohad nii tõsiusklike, uskumatute kui ka kogu ühiskonna jaoks lahti rääkida. Paraku käituti samamoodi nagu Eesti riik õigeks pidas — tuli ainult jõuline surve olla armastav ja vastuvõtlik, kuid ei mingit vastust sellele, mis saab laias laastus edasi. Kirik on hoidunud väga paljude probleemide käsitlusest eemale, seda nii eetilise kriisi küsimuses, kus riik ei hoolitse enam oma inimeste eest ja poliitikud aga ei vastuta millegi eest, kuni tulevikunägemuseni, kus me võime kaotada  ülemaailmastumisele oma riikliku iseseisvuse. Ka kiiresti kasvava ja kristlusest märgatavalt tugevamate traditsioonidega islami kujunemine maailma suurimaks usundiks on kristlikule kirikule eksistentsi küsimus, millest paraku vaikitakse.

Luteri kirik ei kujune tõenäoliselt enam kunagi rahvakirikuks, see aeg on mööda lastud. Teaduslik maailm tungib peale ja noored lähevad sellega kaasa, mitte religiooniga. Eesti rahvust suretatakse jõuliselt välja, see aga on just see pinnas, kust luterlik kirik veel jõudu ammutada võiks. Üha lisanduvad neegrid ja araablased luterluse juurde ei lähe, venelased aga koonduvad päris tugevalt õigeusu kiriku ümber, mida näeb ka Nevski katedraali rahvarohkusest. Piiskop Viilma soov saada Eesti rahva arvamusliidriks on sama palju väärt kui Paide arvamusfestival, kus räägitakse palju, aur aga läheb vilele ja edasiliikumist ei toimu. Sirgeseljalisuse ja otsekohesuse minetanud kirik on oma ärkamisaja maha maganud.

Õhkõrn võimalus kristlikule kirikule on veel kompromissitu asumine rahvusriikluse, traditsioonilise peremudeli ja eestluse selja taha, astudes samas vastu globalismile ja multikultuursusele, mis kristlust ju ei toeta, kuid hetkeolukord kahjuks sellele ei viita. Võib-olla on neil teemadel koguduste sees arutletud, aga kogu rahvaga, võimalike risti alla tagasipöördujatega, kohe kindlasti mitte. Nii jäävadki pühapäevased jutlused väikese seltskonna eakate inimeste kokkusaamiskohaks, nende lahkumise järel aga kuuleb kirikus veel vaid inglite nuttu…