30.04.2018
siim pohlak foorumis
Riigiremondi vajadus suureneb päev-päevalt, sest jätkuvalt on Eesti regionaalpoliitika ja riigihalduse tõsiseks probleemiks suure pildi puudumine, leiab EKRE juhatuse liige ja Tre Raadio juht Siim Pohlak.
Lahkuvad elanikud, suletud apteegid, koolid, postkontorid, päästekomandod, politseijaoskonnad – maapiirkondadest kaduvad töökohad ja inimesed on tänase Eesti reaalsus. Elu Eesti maapiirkondades tõmbub kokku.
Ükskõik kui kõlava nimega reform ei päästa olukorda seni, kuni puudub reaalne regionaalpoliitika ja lastakse jätkuda olukorral, kus maapiirkonnad valguvad tühjaks ning Tallinn tõmbab endasse inimesed ja raha.
Haldusreformi käigus määrati omavalitsuse miinimumsuuruseks 5000 inimest. Nimetagem seda kurikuulsaks Exceli tabeli meetodiks, mille tulemuseks olid muuhulgas ebaloomuliku kujuga, mõnel pool ka ilmakaarte nimedega omavalitsused, mis ei oma seost inimeste reaalsete liikumisteede või harjumustega. Ammugi ei tee see reform inimeste elu paremaks.
Senine haldusreform hääbumist ei pidurda
Sellisel kujul elluviidud haldusreformiga sillutati maaelu hääbumise teel järgmine lõik. Uute valdade keskused ja suuremad vallad, mille külge väiksemad liideti, saavad tänu suurenenud eelarvele ja ühinemisrahadele korraks vahendeid juurde. Heal juhul suudetakse valmis ehitada mõni suurprojekt, teha korda alevikeskus või suureneb laenulimiit, millega omavalitsus opereerida saab.
Samas, ääremaa staatusesse jäävatel aladel – sageli endiste väikevaldade territooriumidel – süveneb ääremaastumine. Ühinemislepingutes fikseeritud üleminekuperioodide järel lähevad sulgemisele koolid ja lasteaiad, seejärel kaovad siiani toiminud kauplused ja teenindusasutused.
Ennustan, et tänaste riigijuhtide jätkamisel on 7-8 aasta pärast kord praeguste 5000 elanikuga valdade käes ja tuleb uus liitmiste laine. Lõppenud omavalitsusreformi ajal räägiti, et järgmine liitumine jätab puutumata veel vaid 11 000 elanikuga omavalitsused ja teised peavad taas Exceli tabeli alusel ühinema asuma.
Riigireform kõlab uhkelt, aga selle osaks olnud haldusreformi ning maavalitsuste ja kohalike teenuste ministeeriumidesse viimist oleks tulnud kaaluda äärmiselt hoolikalt. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika – nii ütleb vanasõna.
Võimalusel oleks tulnud maapiirkondadesse hoopis raha ja tööülesandeid juurde anda ning arvestada kohalike eripärasid, ajalugu, identiteeti, inimeste harjumusi, töökohtade paiknemist ja tulevikuperspektiive. Tänaseks on selge, et lõppeva haldus- ja riigireformi järel aitab maapiirkondade rahvast varsti vaid riigiremont.
Riigiremondi vajadus suureneb päev-päevalt, sest jätkuvalt on Eesti regionaalpoliitika ja riigihalduse tõsiseks probleemiks suure pildi puudumine. Riiki tuleb vaadata ühe tervikuna, arvestades piirkondade eripäradega. Riigihalduse ministril lasub vastutus maapiirkondade kiratsemise jätkumise eest. Tema peab viima ministriteni reaalse pildi maal toimuvast ja võitlema selle eest, et asjaomased otsustajad oma valdkonnas maapiirkondade tänase reaalsusega arvestaksid. Vald-valla haaval tuleb välja selgitada maaomavalitsuste tugevused ja nõrkused, tuleb asuda toetama tugevuste realiseerimist ja abistada nõrkuste vähendamisel.
Maksusoodustused ja eriprogrammid
Maksusoodustuste ja eriprogrammidega tuleb maapiirkondadesse tagasi tuua ettevõtlus ja tootmine, koos sellega inimesed, kes on tööotsingutel kolinud suurlinnadesse.
Eluruumipuuduse leevendamiseks tuleb vajadusel toetada omavalitsusi elamuehitus- või rekonstrueerimisprogrammidega, pakkuda noortele peredele oma kodu rajamiseks maad või kustutada iga lapse sünni järel osa maapiirkonda kodu ostmiseks võetud laenust.
Kui tulevad töökohad ja inimesed, siis täituvad taas koolid ja lasteaiad, suureneb vajadus kaupluste ja teenuste järele. Oluline on eelpool kirjeldatud protsesside seotus ja laiapõhjaline tegevus, sest kui ei tule töötajaid, siis ei arene ka ettevõtlus. Maksusoodustusi võib ju teha milliseid tahes, aga kui pole elamispindu ja elementaarseid teenuseid, siis inimesed maale ei tule.
Valitsusvastutuse võtnud isikud peavad olema võimelised nägema suurt pilti ja arendama Eestit tervikuna. Tallinn ei saa lõputult paisuda, tõmmata endasse inimesi ja raha, sellele protsessile tuleb riigi tasandil vastu astuda.
Lõpuks on tegemist ju ka julgeolekuküsimusega, kui riiki, ja eriti piiriäärsetele aladele, on tekkinud hallid laigud, kus elab vaid mõni üksik inimene.
Valitsusse ei tohi valida mugavuspoliitikuid!
Tasuta ühistranspordi asemel peab korda tegema teed, sest tänaseks on enamik keskustest eemale jäänud inimesi kohandunud hõreda bussigraafikuga ja omavad sõiduautot või muud võimalust transpordiks. Sünnitusosakondade sulgemise asemel on vaja soetada maakonnahaiglatesse tasemel tehnika ning säilitada väiksemates kohtades apteegid ja kauplused, mis eeldab riiklike regulatsioonide muutmist ja aktsiisitõusude tagasipööramist.
Eesti maapiirkondi on võimalik taas õitsema panna, aga selleks vajame tõsist riigiremonti ja selle läbi viimiseks valitsust, kus poleks võitlemise asemel muganduma harjunud mugavuspoliitikuid.
UU