11.05.2018
Suletav kauplus Lõuna-Eestis.
Mitu aastat Eestis kestnud eksperimendi kõrgete maksudega võib lugeda läbikukkunuks ja selle asemel tuleks teha uus maksupööre: seekord mitte üles, vaid alla, kirjutab portaali Lõunaeestlane arvamuslugu.
Mandri-Euroopas pole Eesti-suguste mikroriikide puhul häid näiteid, et kõrged maksud oleks taganud inimestele heaolu ja õnne. Pigem vastupidi: vastav eksperiment Balti riikides on toonud kaasa demograafilise katastroofi, kus põliselanikud lahkuvad ja asemele tulevad immigrandid. Erinevus nõukaajaga on ainult see, et kui tollal mindi sunniviisiliselt, siis nüüd tehakse seda vabatahtlikult. Viimane variant on veel ohtlikum, sest tagasipöördumise tõenäosus on väiksem.
Hoiatav näide on sõjajärgne Soome, kus lasti minna sadadel tuhandetel inimestel Rootsi, lootuses, et nad tulevad kogemuse võrra rikkamana tagasi, aga tagasi pöördusid väga vähesed. Soomlased nutavad siiani taga neid lahkunuid, kuigi Soome rahvaarvu arvestades oli lahkujaid kordades vähem kui nüüd Eestis. Tuleb arvestada Eestiski, et lahkujaid enam kunagi tagasi ei saa.
Et Eestis veel suuremat katastroofi ära hoida, ei piisa järjekordse killurebija toomisest valitsusse. See võib küll tegelikelt probleemidelt mõneks ajaks enne Riigikogu valimisi tähelepanu eemale juhtida, aga need probleemid ei kao seeläbi mitte kuhugi. Ja see probleem on Eesti traditsiooniliste eestluse kantside kiire tühjenemine ning inimeste asumine olude sunnil elama välismaale. Kui veel kümme aastat tagasi oli massilise väljarände põhjus tööpuudus, siis nüüd on selleks saamas kõrged hinnad.
„Maksud sõidavad”, kus osales tuhandeid inimesi üle Eesti polnud mingi naljaasi – selle üle küll mõned naersid, et see oli joodikute paraad, aga see tähendab naeru enda üle. Maksud on kõrged ja inimesed on tõeliselt hädas. Kõrged maksud löövad ühiskonnas kõige nõrgemaid: lapsi, vanureid ja kehvikuid. Eestis on sündide arv kukkunud taas läbi aegade madalaimale tasemele.
Valitsus on rahvast jõhkralt petnud. Enne haldusreformi lubas valitsus, et reform aitab parandada inimestel juurdepääsu teenustele. Nüüd aga lahkus lubadusi jaganud minister seoses promillidega autoroolis ning asemele toodi poliitiliselt täiesti süüdimatu tegelane. Nii nagu paljud kartsid, oligi reformi puhul tegemist vaid kosmeetilise operatsiooniga, pärast mida algas tõeline laastamistöö – selle väljenduseks on sünnitusosakondade sulgemine Lõuna-Eestis. Osutus tõeks skeptikute väide, et kaovad omavalitsused, kaob kõik muu. Seni oli Lõuna-Eesti suur trump just pisikesed omavalitsused, kus sa võisid, piltlikult öeldes vallavanemal nööbist kinni võtta ja aru pärida.
Nüüd on kõik nagu Tallinnas, kus võim on rahvast kaugel, kontroll puudub ja see loob eeldused korruptsiooni vohamiseks. Haldusrefomiga algas Eesti tallinnaseerimine, mis tähendab mitte Tallinna palkade ja heaolu laienemist mujale, vaid kõige muu väljasuretamist ning inimeste kupatamist elama Tallinna. On avalik saladus, et pikem plaan on kujundada Eestist Tallinna linnriik, kus pole mingit külateede, sünnitusmajade ega bussiliinidega jändamist. Eesti maa ja rahva jaoks tähendab see loomulikult korvamatut kaotust.
Selle asemel, et makse pidevalt kergitada, tuleks neid järsult vähendada. Miks? Sest õpikutõde ütleb, et mida madalamad on maksud, seda rohkem maksuraha laekub. See kõlab uskumatult, aga nii see on. Varem oli Eesti selles osas hea näide ja hiljutine maksude kergitamine näitas, et maksuraha laekuski vähem. Selle asemel, et oma viga tunnistada, asus aga valitsus auke lappima muudest allikatest, kuni selleni välja, et valitsuse maine päästmiseks toodi valitsusse PR-minister. Saatuse irooniana tegeleb uus minister regionaalpoliitikaga. See on sama hea nagu panna Jüri „kõik Tallinna elama” Mõis riigihaldusministriks.
Kuidas uus minister ütleski, et maakad võivad sünnitada ka põllu peal – see pole keelevääratus, niimoodi Tallinnas uuemal ajal mõeldaksegi. Eesti on kihistunud mitte ainult varanduslikult, vaid ka geograafiliselt: Tallinna inimesed ei tea, mida tähendab elu maal. Riiki juhivad aga valdavalt Tallinna inimesed. Endine peaminister, mitmendat põlve Tallinna mees Siim Kallas ütles kunagi, et maal polegi mõtet elu säilitada, sest seal ainult juuakse. Isegi kui see on tõsi, ei tähenda see, et Eestimaa kauneimatel paikadel võiks lasta välja surra.
Ometi, nagu öeldud, eestluse kantsid hääbuvad. Lisaks nimetatud demograafilisele katastroofile tähendab see Eesti kaitsevõime langust. Kui Eesti kaitsevõime alustala on Kaitseliit, siis tekib küsimus, kes Eestit tulevikus kaitseb, kui maal pole enam kaitseliitlasi. Parafraseerides minister Urve Palot, kes kunagi kaitses Tallinna teletorni väitega, et sealt näeb, kui vaenlane tuleb, pole varsti enam inimesi, kes vaenlasele vastu läheksid. Kui Eesti tähendab ainult Tallinna, siis suureneb tõenäosus, et sellest ülejäänud territooriumist jäädakse lihtsalt ilma.
Hoiatav näide on siin Ukraina, mis samuti oma piirkonnad saatuse hooleks jättis. Eestis on käesoleval 100. sünniaastal peatähelepanu suunatud Narvale, mille kohta välisajakirjandus kirjutas, et see on „järgmine Krimm”, aga unustatakse ära, et Lõuna-Eesti võib olla „järgmine Donbass”. Kui kõik Lõuna-Eestis kinni pannakse ja suletakse, nagu nüüd on, siis mis sinna üldse veel jääb, mille pärast võidelda?! See küsimus on teile, valitsuse liikmed.
Luksemburgis, kus elatustase on mitu korda kõrgem kui Eestis maksab kütus vähem kui Eestis. Tulemus on see, et terve riik on täis prantslasi, kes toovad riiki raha, nii et luksemburglastel jääb üle vaid rahakotirauad lahti hoida. Eesti on samasugune pisiriik mitme suure vahepeal. Eestlased pole millegi poolest kehvemad. Jääb ainult küsida, miks Eestis aetakse risti vastupidist poliitikat. Kas valitsuse eesmärk on tõesti rahva väljasuretamine?!
.