19.05.2018
Kobratu külakiik.
Loodus on õiterüüs ja kased lehes – nüüd on aeg kaseoksi või noori kaski tuppa tuua, nagu suvistepühal kombeks on!
Nelipühad (suvistepühad, kasepühad, suipühad, meiud, karjasepühad, kiige ja munapühad) on liikuvad pühad – seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid jätab need pidustused 10. mai ja 14. juuni vahele.
Suvisted kuuluvad aasta kesksete rahva- ja kirikupühade (nagu jõulud, lihavõtted ja jaanipäev) hulka. Tänapäeva kodudes on veel säilinud kaskede tuppa toomise komme ja mõnel pool värvitakse ka mune, kuid muud traditsioonid on unustuste hõlma jäänud.
Nelipühade nimetust on seletatud kahte viisi: need on „kehtestatud 1696. aastal neljandate suurte pühadena peale jaanipäeva, jõulu ja lihavõtete“ või on nad „neli päeva kestvad pühad“. Kristlike nelipühade aluseks on muistsete heebrealaste lõikuspüha, mida tähistati seitsmendal nädalal pärast lõikuse algust.
Nelipühad tähistavad ka Püha Vaimu väljavalamist apostlitele. Seda sündmust peetakse kristliku koguduse sünniks. See kõik juhtus ajal, mil Jeesuse jüngrid olid Tema surma ja ülestõusmise järgsest vapustusest toibumas ja nelipühade aegseist sündmustest julgust saades hakkas algristikogudus jõudsalt kasvama ja kristlus levima. Kuid sisuliselt on jäänud meie suvisted suve vastuvõtmise pühaks ja seega kirikuga nõrgalt seotuks.
Kaskede toomise komme ulatub ristiusueelsesse perioodi. Metsast toodud kaskedega ehiti maja, laut, kiik ja noorte kogunemispaik. Kased kaunistasid tantsu- ja kiigeplatsi, mis ehiti või lausa ääristati kaskedega. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse tava kohaselt käisid noormehed kaskede järel ja jätsid need selle tütarlapse värava taha, kes neile meeldis. Kui tütarlaps kase tuppa viis, tähendas see noormehe sobivust.
Lisaks käisid kaskedel järel ka pere noored või isa/vanaisa lastega, nii nagu on ühiselt toodud metsast jõulukuuske. Samuti viidi kased suvistepühaks kirikusse. Peale kaskede toodi koju ka õitsvaid toomingaoksi, kullerkuppe, pääsusilmi, angervaksu ja muid õitsvaid lilli.
Meiuks kutsutakse Eestis peamiselt suvistepühadeks ja jaanipäevaks, mujal Euroopas maipühadeks ehk maipäevaks toodud kaske.
Suvisteid on nimetatud ka karjasepühaks. Karjasele ja teenijaile anti sel päeval vaba päev või vähemalt vaba hommikupoolik. Karjasele küpsetati erilist karaskit või kingiti kaunistatud mune. Mõnel pool ehiti ka sarnaselt jaanipäevale loomi pärgadega, soovides neile tervist ja sigivust ning viidi läbi karja heaolu ja tervist tagavaid rituaale.
Munapühadeks on suvistepüha nimetatud seepärast, et Kesk- ja Lõuna-Eestis oli siis tavaks munade värvimine, see oli nii-öelda teine munadepüha. Munade värvimiseks kasutati peale lihavõtete ajal levinud sibulakoorte, kohvi ja munalakkide aga just kaselehti, mis andis munadele kena heleda värvi.
Suvistepühad kannavad veel ühte nime ja selleks on kiigepühad. Põhja-Eestis algas suvistepühadega kiikumine. Nagu Lõuna-Eesti lihavõtteaegse kiigehooaja avamisel, kingiti sel puhul kiigeseppadele võid, mune, tubakakotte, paelu, kindaid jm. Noorte kooskäimised ja lõbutsemised kiigel vaibusid suvetööde ajal.
Enne kaskede tuppa toomist korrastati elamu. Pesti erilise hoolega põrandaid, hoove ja isegi jalgradu. Samuti käis talurahvas pühade laupäeval varakult saunas. Suvistepühade juurde kuulus kindlasti ka tantsimine, laulmine ja naljatamine. Mitmel pool tehti sel puhul ka lõket. Noored kogunesid lõbutsema, vanemad inimesed seda vaatama ja juttu puhuma.
Rahvakalendri järgi tähistavad suvistepühad suve algust, külvitööde lõpetamist ja lühikest hingetõmbehooaega enne heinateo algust. Lõuna-Eestis langes suvistepühade ajale mitmeid erilisi meeste- ja naistepühi, näiteks pekopüha, kergotamine, paabapraasnik ja külapühade tähistamine.
Paabapraasnikut ehk naistepüha on peetud mitmel pool Eestis, kuid erineva nime all. Naised käivad omapead kõrtsis või kogunevad ühiselt lõbutsema. Peole lubati üksnes abielunaisi ja aasta jooksul abiellunud noorikuid, kes võeti naiste hulka vastu. Sellistel kogunemistel tantsiti, lauldi, harrastati maagilisi rituaale ja kombeid ning lõbutseti üsna ülemeelikult. Peopaika sattunud mehi mõnitati mitmel viisil.
Naistepidu, mille ajal ratsutati pinkidel, kutsuti kergotamiseks. Naiste kogunemine toimus pärast karja väljasaatmist. Kaksiratsi pingil olija tõstab pingiotsa üles ja lööb pingijalgu vastu maad, seejärel pöörati end pingil ringi ja põrutati pinki taas vastu maad. Juurde loeti palveid või loitse.
Setumaal on see ka Pekopüha. Kevadine Peko-praasnik peeti pärast kevadkülvi, enamasti suvistepühade paiku. Pidu peeti öösel, igast perest osalesid vaid peremees ja perenaine. Kaasa võeti leib ja muna peremehele andmiseks ning toitu enda jaoks. Peko on Setu viljakusjumal ja usuti, et ta annab sigivust põlluviljale ja karjale, toob õnne ning kaitseb loomi marutõve eest.
Peko, mis oli umbes 0,5 meetri kõrgune vahast või puust kuju, kuulus kindlale perede ringile, mille piirides kuju ringi liikus ja iga aasta peremeest vahetas. Kombestiku keskpunktis olid ühised pekopühad ehk praasnikud, kus ühiselt Pekot paluti ja austati.
See päev tähendas ka esivanemate austamist. Käidi kalmistul lahkunute haudadel. Õigeusklikel oli see oluline esivanemate mälestamise päev haudadel itkemise ja sinna pühade toidulaua katmisega.
Toitude poolest sarnanesid suvisted kevadpühadega. Tähtsal kohal olid munad, kohupiim, sõir ja korbid. Valmistatavad toidud sel päeval olid: piima-tangusupp, piima-riisisupp, piima-mannaklimbisupp, kamakäkid, kamakört, kohupiimakotletid, kohupiima-rukkileivatoit, kohupiimajuust, sepik, kaerakile, korbid.
Allikas: maablogi.wordpress.com
Ülevaate nelipühadest andis Pille Perner C.R. Jakobsoni Talumuuseumist.