02.06.2018
Urmas Espenberg
Ühest hiljuti avaldatud meediauuringust (Media Reserach Center, 2017) selgub, et konservatiivid on eeskätt avatud uutele faktidele ja reaalsusele ning kasutavad pigem tervet mõistust ja kõhutunnet enne kui midagi lubavad või millegi üle ostsutavad. Sotsid ja liberaalid seevastu on ülimad eneseimetlejad ja kõrvuni veendunud, et nende ideed on alati õiged, isegi kui nad pole.
Sestap ei panegi väga imestama, et tänasel SDE üldkogul ütles Jevgeni Ossinovski erakonna ees peetud kõnes, et partei siht on järgmistel valimistel parlamendis olgu ei vähem ega rohkem kui 20 kohta, mis oleks ajaloo parim tulemus. Seda vaatamata viimaste aastate rohketele läbikukkumistele, sageli kolisevatele ämbritele, suurtele möödapanekutele nii maksu- kui sotsiaalpoliitikas ning pidevalt langevale reitingule.
Kui uurida nn sotsiaaldemokraatide rahvastikupoliitikat, mis toetuvat viiele sambale: sündimuse suurendamisele, väärika vananemise tagamisele, tagasirände soodustamisele, surmade ennetamisele ja seismisele selle eest, et kõikjal Eestis saaks elada ja töötada ning perepoliitilise sammuna noorte tulevikufondi loomist, millega riik annaks noortele võrdsema stardiplatvormi ning vajaliku toetuse iseseisva elu alustamiseks – ei erine see oluliselt kõikide erakondade koostöös hiljuti vastu võetud rahvastikukriisi tegevuskavast. Tegelikult mitte ühtegi uut ideed. Rahvuskonservatiivid (EKRE) on juba aastaid kurtidele kõrvadele rääkinud nii sündivuse olulise suurendamise vajadusest, abortide piiramisest, kontraproduktiivsete homosuhete ohjeldamisest, samuti eestlaste kojutoomisest välismaalt ning lastega perede reaalsest toetamisest. Sotside jutuvahus pole tegelikult ühtegi uut iva, ikka vaid seesama tüüpiline punaroosa jutt kõikide heaolust ning täiendavatest maksudest uude loodavasse fondi.
Mingi eriline imerelv ei saa olema ka Marina Kaljuranna erakonnaga liitumine. Juba oma esimeses sõnavõtus tutvustas Kaljurand oma vaateid kui tubli brüsselimeelne multikulturalist, kõikvõimalikke erinevaid väärtusi ja asju sünkretiseeriv ning kokku siduv “hea tädi”, kes tegelikult soosib rahvastiku väljavahetamist ja rahvusriigi lammutamise jätkamist.
“Tubli” naispoliitik Kaljurand paneb taas ühte potti kõik, mis iganes võimalik, jutlustades imalat jama, mida taoline kooslus Eestile toovat. “Eesti riik ja rahvas, keel ja kultuur jäävad püsima, kui neid hoiavad elus kõik inimesed, kes elavad Eestis – nii noored kui vanad, nii eestlased kui ka venelased, nii valged kui ka tumedanahalised, nii usklikud kui ka ateistid, nii heterod kui ka samasoolised. Meid on liiga vähe, et üksteist alandada, solvata või ignoreerida.”