06.06.2018
Remonttööd Balti jaamas.
Rahandusminister Toomas Tõniste jutt selle kohta, et Euroopa Liidu (EL) ühtekuuluvuspoliitika Eestis on olnud edukas, kujutab endast kiidulaulu võimuladvikule, kelle seas on aastaid olnud ka nüüdseks agoonias vaevlev IRL, samuti ka Brüsselile.
Kahtlemata on BNS-i vahendatud Tõniste jutus pisut tõde, kuid üldjoontes on see inimese jutt, kes näeb ka surnuaial ristide asemel plusse. Kui vaadata mitte ainult ühtekuuluvusfondi vahendeid, vaid kogu Brüsselist Eesti riigile tulevat raha ning sellega kaasnevat bürokraatiat Eesti majandusolukorra taustapildis, siis tekib mõte — miks peab Brüsseli ametnikud Eestist minema laskma teadmisega, et siin on kõik korras, kuigi nad peaksid lahkuma teadmisega, et Eesti nõudmistega peab kohe tegelema hakkama?
Nii väidab ta: “Oleme aidanud tuhandeid inimesi tagasi tööturule või tõstnud nende konkurentsivõimet. Need on olnud Eestile head investeeringud.” Ilmselt pole Tõniste arvates rääkimist väärt see, et IRL-i osalusega valitsused on Eestist minema peletanud tuhandeid üle keskmise ettevõtlikke Kalevipoegi, keda oleks kodumaale hädasti vaja. Samuti on tööturu olukord kujundatud selles suunas, et väljaspool Tallinna ja Harjumaad on toimunud täielik ääremaastumine ja katastroofiline tööjõu äravool.
Tõniste sõnul on Eesti hea näide selle kohta, kuidas Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika toetuste sihipärane kasutamine koos mõistliku majanduspoliitikaga toob kaasa majanduse edenemise ja elatustaseme tõusu. Piirikaubanduse hoogsa arengu, Lätti kadunud 100 miljoni ja rumala aktsiisipoliitika taustal tundub jutt mõistlikust majanduspoliitikast küll luuluna, nagu ka jutt ühtekuuluvuspoliitika toetuste sihipärasest kasutamisest — ebamõistlik majandamine, mis Ratase valitsuse ajal on eriti kontrastseks muutunud, ei viita küll mistahes eurorahade sihipärasele kasutamisele.
Ühtekuuluvusfondide toetust saavad üle-euroopalised transpordivõrgud, eriti EL-i määratletud. Selles osas on üheks negatiivseks näiteks enneolematult kulukas ja ülikahtlase tasuvusuuringuga Rail Baltic, millel on suur tõenäosus jääda suure kivina Eesti maksumaksja kaela. Tõniste “mõistliku” majanduspoliitika hea näide on haigekassa nutune seis, kus vähihaigeid inimesi päästetakse annetuste abiga, tervishoiusüsteem vaatab abitult ja sageli ka ükskõikselt pealt.
“Tervitame, et Euroopa Komisjon on kuulda võtnud liikmesriikide soove ning välja tulnud ettepanekuga, mis võimaldavad oluliselt lihtsustada toetuste kasutamist ning vähendada bürokraatiat nii toetuse saajatele kui ka riigile,” ütles Tõniste. Selline rahandusministri väide on kaheti vale.
Kui vaadata seda üldise eurorahade saamise kontekstis, siis esiteks tulevad Euroopa Liidust jätkuvalt bürokraatlikud nõuded, mis ei näita vähenemise märke, ja teiseks, Eesti ametnikud võtavad neid sama ülibürokraatlikult sõna-sõnalt üle ja viivad seadustesse — kuigi paljud neist on vabatahtlikud, kujundavad ametnikkond ja paljud seadusandjad need riigile kohustuseks.
Eurorahade jagamise ja taotlemise kehv musternäide on PRIA, kus ühelt poolt kaebavad põllumehed tohutu bürokraatia ja ametnike omavoli üle, teisalt aga on seda kasutatud näiteks majutusasutuste rajamiseks, mis pärast kohustusliku tegutsemisaja möödumist majandusliku kahjumit ettekäändeks tuues tegutsemise lõpetavad ja elumajadeks muutuvad. Kogu eurorahade saamine on Eesti muutunud projektimajanduseks, kus “edukad” on parimad projektikirjutajad.
Kogu Tõniste ilusa majanduspildi maalimise taga paistavad tohutud riiki kurnavad segadused, nagu näiteks Eesti Energia veelgi suurema monopoolse seisundi loomine läbi alternatiivenergiat tootva Nelja Energia ostmise, samas kui hetkel oleks oluline Euroopa Komisjonile kiidulaulu laulmise asemel sõna otseses mõttes nõuda Eesti põllumeestele võrdsust suurte EL-i riikide põllumeestega nii otsetoetuste kui ka kogu toetuspoliitika osas — kui nüüd paljude toetuste puhul tõuseb omaosaluse protsent keskmiselt kahekordseks, siis jäävad need põllumeestel kättesaamatuks.
Kogu Tõniste jutt kannab endas truualamlikkust Euroopa Komisjoni otsuste suhtes ja väljendab peremehe-sulase vahekorra mentaliteeti. Rääkimata Euroopa Liidu üha tugevnevast föderaliseerimispoliitikast, kus liikmesriikidelt võetakse üha rohkem funktsioone ära, ei seisa Eesti oma huvide eest piisavalt jõuliselt, vaid annab suveräänsust üha enam ise ära.