09.06.2018
President Trumpil tuleb vist sageli küsida, et kas need temast paremale jäävad inimesed ikkagi esindavad sõbralikku riiki.
Eestis kehtib veel pisut sõnavabadust ja kritiseerida võib kasvõi maailma tippjuhte, kuid vahel on igal asjal oma piir.
Tahtsin selle repliigi kirjutada juba eelmisel nädalavahetusel ja samal teemal, kuid tänane ERR-i kodulehe ülevaatamine lausa sundis sõna võtma. Jutt on rahvusringhäälingu kokkuvõttest “Välisuudiste lugemissoovitus nädalavahetuseks”, mis lausa võimendab Eesti peavoolumeediat haaranud Trumpi-vaenulikku hüsteeriat.
“USA ja Kanada” rubriigist leidsin tervenisti 22 viidet välismaiste meediakanalite uudistele, mille sisuks on Trumpi, tema meeskonna või ettevõtmiste kritiseerimine ja mõnitamine. Mõnedele uudistele on lisatud veel lisaviited ja kõik ainult ühel eesmärgil – näitamaks, kui valesti USA president kõike teeb ja kui väga maailm teda selle eest vihkab. Kokku oli erinevates rubriikides vähemalt 30 selleteemalist lugu.
Kogu selle sopavoolu sees ei leia ühtegi rida sellest, mida Trump saavutanud on. Ometigi esinesid hiljuti Tallinnas toimunud Lennart Meri konverentsil päris mitmed Lääne analüütikud, kes tõid välja ka USA presidendi saavutusi, mis näiteks välispoliitikas on üsna märkimisväärsed. Neis esinemistes vaadeldi täiesti rahulikult isegi Ameerika tollitariife ja leiti, et nende kehtestamises pole midagi katastroofilist, vaid tegu on üsnagi tavapäraste sammudega kaubanduspoliitikas.
Ühes “Räägime asjast” saates selgitasid Mart ja Martin Helme, et praegu Trumpi ümber toimuva taustaks on soov panna riigipea pidevalt mingi uuesti üleskeerutatud “skandaaliga” tegelema – nii ei jääks tal aega oma valimislubaduste elluviimisega tegeleda. Nii poleks Trumpil enne järgmisi valimisi Ameerika rahvale midagi ette näidata ja pettunud valijad pöörduks taas näoga mõne Obama või Clintoni suguse poliitiku poole. Paraku pole Trumpil saavutusi sugugi mitte vähe, kuid neid peavoolumeedia ei kajasta.
Nii jääbki tõdeda, et meie meedia õõnestab koos Saksamaa, Prantsusmaa ja Brüsseli eliidiga meie tähtsaima sõjalise liitlase jalgealust. Lootkem siis, et Venemaa meid lähiajal ei ründa, sest maailma võimsaima riigi liider ei pruugi kiirustada aitama liitlast, kes ennast liitlasena sugugi ei näita.