Kansase ülikooli uurimus – kuni teadustööd on ideoloogiast juhitud, saabki sealt vaid saasta tulla

Kui vasakliberaalne ideoloogia on vallutanud Lääne ülikoolid, siis ei ole ka sealsetest uuringutest midagi peale tendentslike tulemuste oodata.

ERR vahendab üht Kansase ülikooli uurimust, mille kohaselt paneb terroritegudele rohkem kaasa tundma ohvrite rahvus ja rass kui vägivald ise. Tegu on ideoloogilise paskvilliga, kus uuringutulemusi käsitletakse just sellisena, nagu tellimus on.

Nimelt väidetakse uuringutulemustest, et rohkem lähevad hinge lähiriikides ja valgenahalistega toimunud juhtumid. Võrdluseks on toodud väikese ohvrite arvuga, kuid meedias palju kajastust leidnud terroriaktid Euroopas ning tohutult ohvreid kaasa toonud, kuid väidetavalt märkamatuks jäänud sündmused Kolmandas maailmas.

Faktid on õiged, kuid järeldused meelevaldsed. Kõigepealt maksab tähele panna sõna “lähiriik”, mis eriti Euroopa puhul tähendab info kiiret päralejõudmist. See manner on ju tegelikult üks infotehnoloogiliselt arenenumaid, kus inimesed elavadki ninapidi nutiseadmetes ja iga kohapealne sündmus, eriti vägivaldne, võimendatakse kohe kogu oma sõprusringkonnas. Aafrikas või Lähis-Idas see kohe kindlasti nii ei ole.

Teine oluline taust on ühiskondlik korraldus. Euroopas pole surmanuhtlust, surm kui nähtus on on kristlikus ruumis eriline ja väärib kohe äramärkimist. Kui terroriakt toimub oma kitsamas inforuumis ehk siis näiteks Bataclani saalis, siis seda võimendatakse ülisuureks. Kaugemalt uudised jõuavad lihtsalt nõrgemalt kohale ja kuna mõnest Rwanda või Kongo veresaunast ei tule kohe massiliselt telefonikaamera klõpse, siis see ka ei võimendu. See on puhas kommunikatsiooni küsimus, mitte rassism.

Palju loeb ka terrori all kannatava ühiskonna enda taust. Euroopas ei juhtu verevalamisi sageli ja see on eriline sündmus. Kui aga jälgida Aafrikat, siis seal sõditakse praktiliselt igas riigis ja sageli aastakümneid, see kajastub maailma uudistes ja Lääne inforuumis tundub tavalisena, kui seal järjekordne veresaun toimub.

Kui Lõuna-Sudaan sõdib iseseisvumisest saati, siis mida peale ükskõiksuse võikski see eurooplastes tekitada? Seal ei ole üht paha diktaatorit ja miljoneid õnnetuid, vaid sõdib kogu ühiskond. Neegrite massiline vägivallatsemine Aafrikas tundubki kümneid kordi tavalisemana kui näiteks soomlaste veretööd Soomes, mida on vaid üksikuid. Sellest tuleneb ka rassierinevus hinnangutes.

Mis aga puutub rahvusesse, siis on taas loomulik, kui eestlane jääb ükskõiksemaks Saksamaal hukkunud venelase suhtes, kuid tunneb kohe huvi, kui kuuleb, et tegu on eestlasega – meid on ju nii vähe ja järsku on see mingi sõber või tuttav?

Kui kõik see jutt siduda lahti rassist ja rahvusest, mida vasakliberaalid on ilmselt üritanud aluseks võtta, ja viia poliitilisele tasandile, siis tasub meenutada ühe meie väliskommentaatori head tähelepanekut – kui Prantsusmaal saab valimiskampaania käigus surma üks kandidaat, vajutab see vägivalla pitseri kogu valimistele. Kui mõnes India osariigis tapetakse kümme kandidaati ja mitusada hukkub erinevate poliitiliste jõudude toetajate kokkupõrgetes, ei huvita see kedagi, sest see on tavaline kogu Indias – kui nemad ise oma poliitilises süsteemis sellest numbrit ei tee, miks siis peaks seda tegema Euroopa?

Mistahes uuringufirmade ja ülikoolide uuringud on põnevad ja vajalikud, kuni neid ei juhi ideoloogia. Kui Kansase ülikool tahab järjekordselt suhtumise kaudu terrorismi tõestada valge keskealise mehe meeletut rassismi ja neegrite ahastamapanevalt kehva olukorda, siis pole uuringust peale ideoloogilise saasta midagi lootagi!