11.07.2018
Urmas Espenberg/Roger Scruton
Ühiskonnast ja poliitikast huvituval inimesel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud lausa kaks juhtiva briti kaasaegse konservatiivist filosoofi Roger Scrutoni hiljutist raamatut. Need teosed teevad veenvalt selgeks selle, et kui Eesti ja Euroopa tahavad ellu jääda, tuleb ajada rahvuskonservatiivset poliitikat ning seista vastu vasakpoolsete ja liberaalide survele, kirjutab filosoof ja EKRE fraktsiooni nõunik Urmas Espenberg.
Eesti rahvas on põnevas skisofreenilises olukorras: uuringud näitavad, et oma hoiakutelt ja väärtushinnangutelt on 80% inimestest konservatiivid, kuid enamik neist ei pea ennast konservatiiviks. Teisisõnu, konservatiivsusel kui mõistel ja ideoloogial on maineprobleem, ja on selge, kust see kõik tuleb: igat masti arvamusliidrid kultiveerivad meedias ja laiemas avalikkuses suhtumist, et tuleb olla moodne, tuleb häbeneda eestlust ja lammutada rahvusriiki, tuleb olla liberaal, armastada homosid, immigrante ja multikultit. Sest vastasel juhul pole me õiged eurooplased ja meie liitlased ei mõista meid. Selline ajupesu ei muuda küll inimese südamehäält, aga avalikkuses on turvalisem panna ette „moodne mask“. Kas selline olukord on midagi Eestile ainuomast? Kaugel sellest.
Hiljuti jõudis poelettidele korraga kaks juhtiva kaasaegse briti konservatiivse filosoofi Roger Scrutoni teost: „Kuidas olla konservatiiv“ ja „Tolad, petised ja tülinorijad“. Neid lugedes selgub, et täpselt samasuguse skisofreenilise olukorra suunas on arenenud ingliskeelne maailm juba 1970. aastatest alates.
Ennast uhkusega konservatiiviks pidav Scruton kirjutab, et ebatavaline on olla intellektuaalne konservatiiv. Nii Britannias kui USA-s peab ligi 70% akadeemilistest kodanikest end „vasakpoolseks“.
Paljud neist usuvad endiselt sotsialismi ja kommunismi ning on vaenulikud traditsiooniliste väärtuste suhtes. Eestis ja Ida-Euroopas võib Lääne intellektuaalide sinisilmsus näida uskumatuna, kuid me ei tohi unustada, et neil puudub tõelises sotsialismis elamise kogemus. Sotsialism (mille osaks on tänapäeval ka multikulti- ja homoideoloogia) on nende jaoks midagi romantilist, mille poole tuleks pidevalt pürgida.
Tavainimesed, keda utoopiate elluviimine ei huvita, saavad aga nendelt samadelt vasakpoolsetelt kogu aeg hurjutada: miks te olete eelarvamuslikud, seksistlikud või rassistlikud? „Olles lihtsalt need, kes nad on, eksivad tavainimesed uute kõigi hõlmamise ja mitte-vahetegemise normide vastu. Nende aus püüe elada oma arusaamade järgi, kasvatades lapsi, tundes heameelt oma kogukonnast, võttes omaks harjumuspärase ja elujaatava kultuuri, saab vasakpoolsete põlguse ja naeruvääristamise osaliseks,“ kirjutab Scruton.
Kui Inglismaad tabas 1980. aastatel massiimmigratsioon ning sellest põhjustatud tohutud muutused, siis ei pidanud vasakpoolsed vajalikuks sellele reageerida – välja arvatud tõsiasi, et igaühte, kes sellel teemal arutleda võttis, nimetati rassistiks. Sarnane olukord, nagu olla kodanlane Lenini Venemaal – süüdistus oli ühtlasi süü tõendus.
Scruton aga ei piirdu vaid olukorra kirjeldamisega. Vastupidi, Scruton kutsub üles vasakpoolsele seisma vastu ühiskonda lammutavale ideoloogiale ning pakub sadadel lehekülgedel argumentatsiooni ja näiteid konservatiivse kui elujaatava ideoloogia toetuseks. Omaenda elu ja karjääri näitel kirjeldab ta, kuidas ja miks sai temast konservatiiv.
Scruton – mitte mingi kuivikprofessor!
Sir Roger Scruton sündis 27. veebruaril 1944. aastal ja teda peetakse üheks olulisemaks tänapäeva konservatiivse filosoofia ja ideoloogia eestkõnelejaks, aga ka väljapaistvaks multitalendiks. Pärast 1968. aasta üliõpilasrahutusi hakkas Scruton – vastupidiselt paljudele teistele noorintellektuaalidele, kes võtsid omaks populistlikud kultuurimarksistlikud vaated – tundma huvi konservatismi vastu. Ta oli pikka aega esteetika õppejõud Londoni Birkbecki College`is ning ligi paarkümmend aastat konservatiivse poliitikaajakirja Salisbury Review peatoimetaja. Ta on õpetanud Oxfordi, St. Andrewsi ja Bostoni ülikoolides.
Scruton osales ka Ida-Euroopa ja eriti Tšehhoslovakkia põrandaaluses kommunismivastases liikumises. Keelatud kirjanduse levitamise ja varjatud loengute pidamise eest saadeti ta 1985. aastal Tšehhoslovakkiast välja. Tema kunagist tegevust on tunnustanud aumedaliga nii Vaclav Havel kui ka Lech Kaczynski. Scruton kirjutab, et 1970. aastatel Poolat ja Tšehhit külastades koges ta kurja maailma nõidust ning õppis sotsialismi nägema teisiti – mitte idealistide unistusena, vaid tegeliku valitsemissüsteemina, mis on ülevalt peale surutud ja jõuga püsti hoitud.
Scruton pole olnud mitte tüüpiline akadeemiline kuivikprofessor, vaid tegelenud hoolsalt näiteks põllupidamisega, kusjuures tema lemmikkultuuriks oli tubakas, mille tarbimist ta ise suuresti toetas ja propageeris. Scrutoni meelishobiks oli aga traditsiooniline rebasejaht, mis tema suureks meelehärmiks Inglismaal 2004. aastal keelustati.
Scruton on kirjutanud üle 50 raamatu: filosoofia, kunsti, ilukirjanduse, muusika, kultuuri, poliitika, religiooni, veinikultuuri ja seksuaalsuse valdkonnas. Scrutonit võib pidada üheks viljakamaks kaasaegse esteetika asjatundjaks. 2016. aastal löödi Roger Scruton rüütliks oluliste teenete eest filosoofia, hariduse ja kultuuri valdkonnas, ning see on Suurbritannias vähestele osaks langev au.
Väärtustagem seda, mida on suudetud säilitada
Scrutoni arvates on olemas kahte liiki konservatismi. Üks neist seisneb usus pühadusse ja soovis seda kaitsta. Selline usk on ennast ilmutanud läbi kogu meie ajaloo ja jääb alatiseks tuntavalt mõjutama inimeste elu. Kuid oma empiirilises avaldumisvormis on konservatism eelkõige moodne nähtus: reaktsioon tohututele muutustele, mille päästsid valla reformatsioon, valgustusajastu ja lõpuks Suur Prantsuse revolutsioon.
Konservatism saab Scrutoni meelest alguse äratundmisest, et kõiki häid asju on lihtne hävitada, ent neid on väga keeruline uuesti luua. Eriti kehtib see taoliste heade asjade kohta, mis on meile antud kollektiivse varana, näiteks nagu rahu, vabadus, õigus, tsiviliseeritus, ühismeel, eraomandi ja perekonna kaitstus. Selliste asjade puhul on hävitustöö kiire, kerge ja asjaomastele lausa põnevgi, kuid väärtuste taastamine ja uute väärtuste loomine on seevastu aeglane, raske ja igav. See on üks 20. sajandi peamisi õppetunde. Scrutoni arvates on konservatiivid avaliku arvamuse silmis ebasoodsas olukorras peamiselt seepärast, et nende seisukoht on küll õige, aga tüütu; nende oponentide oma aga põnev, olgugi ekslik.
Scrutoni arvates on kaasaegse konservatismi mõtteks ja motoks mitte leinata taga seda, mis juba lootusetult läinud, vaid pühenduda hoopis selle säilitamisele, mis on veel alles ja väärtustada seda, mida on suudetud säilitada. Piltlikult öeldes, pole mõtet sundida naisi minema tagasi kööki või koju, aga kui meil õnnestub säilitada väärtused nagu naiselikkus, ilu ja emadus, siis see on juba suur asi.
Scruton kritiseerib teravalt kaasaegset poliitkorrektset ja relatiivsetest tõlgendustest kubisevat maailma, kus ei tohi oma veendumust enam otse välja öelda ja tõerääkimist peetakse vanamoodsaks veidruseks. Iga tõekspidamine või teadmiste süsteem, mida vanasti peeti tõsikindlaks, objektiivseks ja oluliseks, on paisatud nüüd põlu alla ja selle lõppu lisatakse erilise häbimärgistamise tarbeks sufiksid -ism või -foobia.
Scruton on ka varjamatult eurokeptiline. Ta kirjutab, et Euroopa tsivilisatsioon sõltub rahvuslike piiride säilimisest ja et Euroopa Liit, mis kujutab endast vandenõud nende piiride lahustamiseks, on saanud ohuks Euroopa demokraatiale. Samuti sedastab Scruton, et konservatism suhtub kahtlustavalt kõigisse katsetesse kontrollida ühe maa seadusandlust ja valitsemist paigast, mis asub väljaspool selle maa piire. Meeles tasub pidada Scrutoni sõnastatud aprioorset terve mõistuse seadust ja konservatismi tõde: alati on õigustatud püüe hoida alal asju, mida tahetakse asendada millegi halvemaga.
Raamatu väljaandmise eest tuleb avaldada tunnustust Edmund Burke’i Seltsile, 2016. aasta juunis konservatiivse ilmavaate kaitseks asutatud mittetulundusühingule, mille eestvedajaks on analüütik ja mõtleja Hardo Pajula. Selle aasta alguses andsid nad samas sarjas välja Poola konservatiivse filosoofi Leszek Kolakowski teose „Naeruvääristatud Jeesus”. Lugemist väärib ka hiljuti eestindatud Soome autorite teos „Sallivuskond versus väärtuskonservatiivid“. Paistab, et nii nagu konservatiivne ideoloogia kogub jõudu Läänes, muutub Eesti lugejale paremini kättesaadavaks ka konservatismi tutvustav kirjavara.
Urmas Espenberg